„Mul on olnud võimalus töötada Afganistanis sõjaväehaiglas. Kui võrrelda tsiviil- ja militaartraumasid, on sõjas saadud vigastused muidugi palju tõsisemad. Samas oli hiljuti Tartus gaasiplahvatus ühes kortermajas, kus kannatanute vigastused olid sõjapiirkonna omadele väga sarnased,“ toob Kõrgvee ühe näite. Kui „igapäevased“ tömbi või terava esemega tekitatud traumad, millega tohtrid kokku puutuvad, on enamasti olmelise tekkega, nt õnnetuste, kukkumiste, autoavariide või konflikti tagajärjel, siis militaarmaailmas lisanduvad neile kuulivigastused, torkehaavad või isevalmistatud lõhkekehade ehk IED-e põhjustatud vigastused.

Dr Kõrgvee on Afganistanis Camp Bastionis käinud meedikuna kolmel korral ja hindab sealt saadud kogemust kõrgelt. Tema sõnul ei tule Eestis õnneks igapäevaselt väga suurte vigastustega traumapatsiente ette, Afganistanis aga võis neid päeva jooksul olla kümneid. „See õpetab nii kirurge kui ka anestesiolooge õigesti ja kiiresti reageerima,“ märgib arst ning lisab, et seda unikaalset kogemust saab paljuski arstide igapäeva- ja õppetöösse üle kanda. „Minu praktikas on aastas paar juhtu, kus suudan aidata kiirabisse või EMOsse jõudnud inimest paremini just seetõttu, et mul on vastav kogemus sõjaväemeedikuna,“ lisab Kõrgvee.

Camp Bastionis sai Kõrgvee teha tööd ülimalt nüüdisaegses haiglas, kus kogu tehniline võimekus oli väga hea ning meedikud maailmatasemel. „Seal ei tekkinud olukorda, kus oleks olnud puudus näiteks doonorverest või muust vajalikust,“ lisab Kõrgvee.

Sõjapiirkonna traumakirurge ja meedikuid koolitatakse väga kõrgel tasemel meilgi. Aastate jooksul on läbi viidud 25 traumakoolitust, välja on õpetatud üle 360 meediku. Eesti arstide üldist ettevalmistust selles osas hindab Kõrgvee päris heaks.

Sõda on muutunud meie jaoks reaalsemaks ning inimeste huvi traumadega toimetuleku osas on kasvanud. Juba põhikoolis õpetatakse lastele õigeid esmaabi- või elustamise võtteid. Lauri Kõrgvee arvates peaks näiteks verejooksu peatamise oskus olema elementaarne teadmine. „Kui on olemas ettevalmistus, väheneb ka võimalus, et satume traumaolukorras paanikasse ega oska midagi ette võtta,“ märgib Kõrgvee.

1x
00:00