Hendrik Groen võib ju vana olla, aga veel mitte surnud ning ta ei kavatse sugugi alla anda. Tõsi küll, ta jalutuskäigud jäävad järjest lühemaks, sest jalad ei taha hästi koostööd teha, ja ta peab sagedasti arsti juures käima. Tehniliselt võttes on ta rauk. Aga miks peaks elu sellegipoolest koosnema toataimede taga kohvi joomisest ja lõpuootusest? Lühikeste, pealtnäha kergete, kuid eelkõige avameelsete päevikukatkete abil saame koos Hendrik Groeniga kaasa elada Põhja-Amsterdami vanadekodu elu tõusudele ja mõõnadele. Aasta viimasel päeval on sellele sarmikale vanahärrale küllap õige raske hüvasti öelda. Lõbus ja avameelne – suure südamega lugu, see haaras mind oma eneseiroonilise huumoriga, huvitavate tegelaste ja oluliste teemadega. Igaühele, kes loodab väärikalt vananeda, on siin palju mõtteainet. Graeme Simsion, „Naiseotsingu” ja „Abielu Rosiega” autor Selles raamatus saab palju naerda, kuid see on hoopis enamat kui lihtsalt komöödia. See on lugu sellest, kuidas sõprus, omakasupüüdmatus ja väärikus on inimese elus kesksel kohal. Kui ma olen vana mees, tahan ma olla Hendrik Groen. John Boyne, „Poiss triibulises pidžaamas” autor „Hendrik Groen on kuningas. Minu 78-aastane ema jääb tasapisi dementseks. Lehti ega ajakirju ta enam ei loe, ainult vanad fotoalbumid suudavad ta tähelepanu veel viieks minutiks köita. Aga Hendrik Groen suutis ta naerma ajada ja ta luges raamatut vähemalt pool tundi järjest. ” Ray Kluun, „Love Life” autor Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel. David Suchet, inglise näitleja