“Buratino, mu poeg!” karjatas Carlo. “Mida sa ometi teed?” “Isa, ma ei suuda!” oigas õnnetu puupoiss. “Ta on mul kogu aeg silme ees! Isa, ma tahan endale naist!” Papa Carlo võttis höövli ning viis selle tagasi tööriistakappi. “Vaata, mida sa oled enesega teinud,” lausus ta murelikult ja pühkis Buratino säärtelt kollaseid höövlilaaste. “Nii ei või, sa oled isegi peenike. Poja, palun sind, ära enam ennast höövelda. Ma muretsen sulle naise, luban seda.” “Neitsi Maarja?” “Küll sa homme näed. Katsu nüüd magada, varsti juba koidab.” Hommikul läks loppis näoga Buratino kooli, papa Carlo aga asus tegutsema. Poiss on juba suur, tal on tõesti naist tarvis, mõtles ta.