EUROOPA ERISAADE | Riho Terras ja Urmas Paet arutavad, kas Ukrainas on sõda oodata
(45)
*Riho Terras usub, et Putin sai USA leebumisest Nord Stream 2 osas signaali nõrkusest. Nähti, et Biden võib teha tagasisamme.
*Urmas Paet möönab, et Venemaast võib kõike oodata, kuid kahtleb, kas Venemaa riskiks ikkagi täiemahulise konflikti tagajärgedega.
Venemaa kavatsuste kohta Ukraina suunal antakse väga ärevaid signaale. USA usub, et valmistutakse konflikti algatamiseks. Kas ärevuseks on alust? Riho Terras andis sellele kohe selge vastuse: „Kindlasti on.“.
Isamaa eurosaadiku sõnul on Venemaa valmistudes valinud endale soodsa hetke. „Venemaa soov on oma agendat peale suruda täna on suurem kui eelnevatel aastatel. Selleks on pikalt ette valmistatuid. Olukord on ka soodne. Prantsusmaa on valimisvõitluses, Saksamaal ei ole kantslerit, USA president ei ole ka ennast väga tugevana näidanud. Venemaa on juba suvest peale eskaleerinud erinevates piirkondades. Euroopa räägib näiteks praegu elektri hinnast, mis on ka väga selgelt Vladimir Putini poolt mõjutatud. Viimased nädalad on fookus olnud Valgevene peal, ka see on olnud orkestreeritud selleks, et kogu Euroopa julgeolekuarhitektuuri oma käe järgi ümber korraldada, sest Putin tunneb, et tal on võimalus,“ hindas Terras.
Tema sõnul on Ukraina akuutses ohus. „Ukraina piiride ümber toimub selgelt sõjalise operatsiooni ettevalmistamine. Mina ei usu - ükskõik, milliste sanktsioonidega Putinit ei ähvardata -, et ta jätaks Ukrainasse tungimise võimaluse kasutamata. Minu sisetunne ütleb, et sõda on tulemas,“ märkis endine kaitseväe juhataja väga tõsiselt.
Pikka aega just Eesti ja Euroopa välissuhetega tegelenud reformierakondlane Urmas Paet nõustus, et suures plaanis tahab Venemaa oma mõjusfääri laiendada. „Kõigepealt, mis on eesmärk? Ega Venemaa eesmärk ei ole muutunud, see on hoida ja tagasi saada Ukraina oma mõjusfääri. Viimased aastad järjekindlat survet Ukrainale Krimmi annekteerimise, Donbassi kaudu ja ka selle kaudu, et järjest on teateid, kas Venemaa väed koonduvad või ei koondu Ukraina piiride lähedusse. Neid teateid on ju olnud viimastel aastatel mitu korda. Eesmärk on surve kaudu on taaskord muuta Ukraina poliitilisi hoiakuid, et Kiiev lõpetaks Lääne poole vaatamise ja jääks Venemaa mõjusfääri. Lisaks Ukraina taga on veel Moldova, Valgevene peale viimaseid sündmusi niikuinii Venemaaga tihedamalt seotud,“ sõnas ta.
Paet märkis aga, et suur rünnak jaanuaris Ukraina suunal aga läheks Venemaa senise tegevuse mustrist välja. „Taktikaliselt kui vaadata, mis ja millal juhtub ja neid viimaste aastate olulisemaid juhtumisi – alates 2008 Gruusia ründamisest, 2014 Krimm ja Donbass ja nüüd siis aktsioonid Valgevene-Euroopa piiridel, siis need sündmused on tabanud Läänt üllatusena. Pole olnud nii nagu praegu, kus räägitakse, et kuu või poolteise pärast midagi toimub. Kui nüüd tõesti peaks olema nii, et Venemaa jaanuaris võtab Ukraina suunal midagi ette, siis on nad oma taktikat oluliselt muutnud, sest see ei oleks enam üllatus,“ seletas ta.
„Nagu elu on näidanud, neist võib kõike oodata. Aga see läheks viimaste aastate mustrist välja,“ hindas Paet.
Terras vastas Paetile, et ta ei ole sellega täiesti nõus. „Võibolla oma viimaste aastate käitumisega on Venemaa ka Läänt natuke koolitanud. Gruusia sõda oli võimalik tunnetada samamoodi pool aastat ette. Ukraina hõlvamine tundus nii uskumatu, kui siiski oli esimesed märgid juba detsembris 2013. Me siis ei osanud nendega siis midagi peale hakata. Venemaa eesmärk ei piirdu lähisvälismaaga vaid soovitakse kogu julgeolekuarhitektuuri ümbertegemist selliselt, et Venemaal oleks mõju oma lähiriikide üle ja tahetakse ka puhvertsooni, et ka Balti riikides poleks sõjalist kohalolekut ei NATO ega USA oma,“ seletas ta.
Vägede koondamise kohta Ukraina piiridele on Venemaa ise teatanud, et soovib saada Läänelt paberil kinnitust, et Ukrainat NATO-sse ei võeta. Kas Kremli muskli näitamise peale võib kellelgi Läänes jalg nõrgaks minna?
Paet seletas, et selles jutus pole midagi uut ja Venemaa on seda soovinud kogu aeg, et jutud NATO laienemisest Ida suunas lõppeksid. „Selles pole midagi uut. Siiamaani nad räägivad, kuidas neid veeti alt, et Eesti, Läti ja Leedu NATO-sse võeti. Selge on, et garantiisid ja lubasid, mis puudutavad kolmandaid riike, NATO kindlasti anda ei saa. Kui vaatame NATO protseduure, siis peaksid kõik NATO liikmesriigid sellega nõus olema. Kas kujutate täna ette, et kõik NATO riigid oleksid sellise otsuse tegemisega nõus? See läheks vastuollu NATO enda põhimõtetega, enamiku liikmesriikide õigusruumi ja põhimõtetega, garantii nõudmine on mõeldamatu idas mõttes,“ hindas ta niisuguste lubaduse andmise võimatuks.
Terras aga oli Paetist skeptilisem. „Samas USA president Joe Biden on näidanuid, et temaga võib rääkida küll, sest kui rohkem survestada, siis ta võib tagasisammu astuda. Nord Steam 2 suhtes tehtud otsus oli selgelt Putinile sõnum, et Biden kõigub, ei ole kindel. USA oli kindlalt Nord Stream 2 vastu, oli ka Bideni administratsioon alguses, aga ei läinudki palju mööda, kui samm tagasi astuti. Saksamaa veenmisel muidugi, sest Saksamaa on sellest huvitatud. Putinile on antud selged sõnumid, et Biden võib teha järeleandmisi, võib teha Jalta kohtumisi. Signaalid, mis USA-st välja on läinud, pole olnud nii kindlad ja veenvad,“ hindas Terras.
Mida üldse Lääs Euroopa või NATO näol saab tegelikkuses teha konflikti ärahoidmiseks või siis selle puhkemisel Ukraina teotuseks?
Terras märkis, et juba välja käidud hoiatused „kangete ja ränkade sanktsioonide“ kohta ongi üks võimalus. „Küsimus on see, kas see hoiab ära sõjalise konflikti. Ma arvan, et sõjalise konflikti hoiab ära reaalne sõjaline sekkumine ja selleks täna igasugune soov minu hinnangul puudub. Sõjatehnika ja varustuse kiire saatmine Ukrainasse paneks need kaardid seal kiiresti lauale. Ukraina armee on küll arenenud, kuid sõdib ikkagi täna üle-eelmise generatsiooni tehnikaga erinevalt Venemaast, kes on viimased aastad pühendunud oma sõjatehnika moderniseerimisele,“ leidis ta.
Oleks selline asi reaalne? Urmas Paet andis ringiga vastuse. „Ukraine ei ole NATO liige. See oli põhjus, miks me tahtsime omal ajal kiiresti saada NATO liikmeks, et oleks õiguslik ja poliitiline tugi ja kate olemas. Ja see on ka see, miks mitmed riigid soovivad täna saada NATO liikmeks ja Ukraina ei ole. Siit tuleb ka vastus,“ nentis ta.
Kuid Paet väljendas veelkord kahtlust, kas Venemaa tahaks minna Ukrainas täiemahulise konflikti peale, sest ta võiks siis sattuda isolatsiooni isegi viimaste mõistjate poolt. „Teine asi on see, et juhul kui Venemaa peaks astuma reaalseid samme, siis on küsimus, mis on nende eesmärk. Donbass on täna Kiievi kontrolli alt väljas, Krimm ka. Mis siis oleks Venemaa taktikaline edasine plaan. Ma ei kujuta ette, et see oleks füüsiliselt ära võtta Kiiev, see asub juba nii kaugel Donbassi piirkonnast. Teiseks, kui muu Venemaa naabrus vaatas pika hambaga Donbassi ja Krimmi juhtumit, siis nüüd täiemahulise konflikti korral ma ei kujuta ette, kes võiks enam selles olukorras enam üldse Venemaa toetaja või mõistja,“ rääkis Paet.
Terras aga nägi, et Venemaal on eesmärke, mida nad tahaksid Ukrainas jõuga saavutada. „Ma arvan, et sõjaline võimekus Venemaal täiesti olemas. Kui Venemaa teab, et mingit sekkumist Lääneriikidest ei tule, siis need umbes 100 000 meest seal Donbassis on selge eesmärgiga saavutada ühendus Krimmiga, sest Krimmi on väga raske taktikaliselt üleval pidada läbi Kertši väina. See on neile oluline. Valgevene ja mõni dessantdiviis seob Ukraina läänepoolsed jõud, sealt ei ole vaja isegi üle tulla, kuid samas ei saa ka Ukraina jõud sealt siis ära tulla,“ arutas Terras.
Saates on veel juttu Valgevene hübriidrünnaku tagajärgedest ja Saksamaa uue valitsuse vaadetest. Aga samamoodi arutavad Terras ja Paet, mida tähendab Prantsusmaa president Emmanuel Macroni poolt edendatav Euroopa strateegilise autonoomia kontseptsioon, mis kerkib kindlasti veel enam jutuaineks uuel aastal algava Prantsusmaa EL-i eesistumise valguses.
Saade valmis koostöös Euroopa Parlamendiga.
