Eesti kogutoodang inimese kohta on langenud, tootlikkus väheneb ja lisandväärtuse kasv on olematu, nentis Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp Maalehe aastalõpu usutluses.

Põhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.

Uue aasta saabumist tervitatakse suure ühise ilutulestikuga peamiselt Ida-Virumaal ja Viljandimaal. Uue tulijana loodab annetuste toel Eesti vägevaima saluudi korraldada Viiratsi alevik.

„Esialgu oskasin Tartusse õppima tulles öelda vaid „loksutada enne avamist“,“ naerab Tampere suurhaigla tipparst Antti Pekka Launonen, kes sidus oma elu ka Eestiga ja lõikab põhitöö kõrvalt väikeses Elva kliinikus eestlaste käsi.

Olen ikka lähtunud sellest, et ajakirjanik ei pea üksnes olemasolevat kirjeldama, vaid seda ka paremuse poole lükkama. Nii on leevendunud dokumendivahetuse mured, fosforiiditeemalgi saabus olulisi vastuseid, aga jänni olen jäänud omavalitsustes rahva raha põletamise peatamisel ja kliimaministri rahva ette viimisel.

„Ma ei saa midagi kommenteerida. Kui natuke kriitiline olen, on mul kohe kontroll õue peal ja otsitakse meeleheitlikult, millega karistada!“ Nii on viimase aasta jooksul ajakirjaniku küsimusele vastanud mitte üks ega kaks, vaid kümned talunikud ja väiketootjad.

Abja-Paluojas võttis tõeline jõulufänn asja enda kätte ja meelitas pool linna üheskoos jõule tähistama.

„Välised saavutused on kui kuldsed lehed tuules – kaunid, aga kergesti kaduvad. See, mida mina otsisin, polnud ostetav,“ ütleb budistlik munk, kes viisteist aastat tagasi müüs maasturi, firma ja korteri ning läks Aasiasse.

Mart Puusepal on ainulaadne hobi: ta kogub aumärke, mida teised riigid tema kaasmaalastele andnud. Suur osa neist on tal ka ette näidata. Nagu muidki haruldasi esemeid, mis ta juurde juhuse tahtel tee leidnud.

Mitmed mu palju teatris käivad õpetatud sõbrad ütlevad, et aasta oli kehv, sest tehti palju sellist, mida tegelikul vaadata ei tasu. Mina valisin hoolikalt, ei pidanud pettuma. Mis jäi lõppevast teatriaastast eredaimalt meelde? Miks on Jüri Muttika reporter edasi?

Öeldakse, et kinos peab sama nii nutta kui ka naerda. Kõiki selle skaala emotsioone tänavune Eesti filmitoodang meile ka pakub.

Tänavusele spordiaastale jättis oma jälje Pariisi olümpia. Olümpialootusi kruviti kõrgele, kuid ometi jäime seekord medalita. Siiski pakkus aasta ohtralt positiivseid emotsioone, eneseületusi ja üllatusi ning seepärast võiks väita, et saja aasta eest eestlasi kuue medaliga kostitanud Pariis jättis meie üldiselt tulemuslikule spordiaastale seekord samaväärselt vastamata.

Maalehe toimetus meenutab toite, millest on jäänud kustumatu mälestus, olgu see täis armastust või selget ehmatust.

Tänavune aasta põllumees, Lääne-Virumaal tegutsev Margo Klaasmägi suhtub oma peresse, sõpradesse ja hobidesse sama kirglikult ja põhjalikult kui igapäevatöösse. Aasta lõpus puhkab ka põllumees. Klaasmägi saab seda teha erakordses paigas: tema kodus on juba mitu aastat avatud baar nimega Kukeke.

Eeslid Verner ja Manta elavad Saaremaal Tuula Pennaneni juures juba pikki aastaid. Kogu oma kangekaelsuse juures olid nad üsna leplikult, kuni ühel päeval dieedile pandi.

Maalehe mälumängus esitab Ivo Linna viis küsimust. Proovi, kas tead vastuseid!

Üks tiir ümber Päikese jõuab jälle lõpule. Mõne päeva pärast algab uus. Nii on see olnud vähemalt neli ja pool miljardit korda. Vaid paar miljonit sellest on kaasa teinud inimene ja tema eellased.

Maalehe naljakalender on kümneaastase vaheaja järel tagasi!