Minu kasvuhoones on kaks hooaega. Talvekuudel on siin hubane talveaed, kevadel saab ta aga tagasi oma algse funktsiooni ehk muutub kasvulavaks. Nüüd, kui ma seda taas kevadeks korda sean, meenub ikka, kuidas abikaasa seda õhinal ehitas.

Varakevad aias on eeskätt sibullillede aeg. Lumi- ja märtsikellukesed, krookused, võrkiirised, puškiiniad, kirgaslilled ja kes kõik puha. Nende kiirustamisega suudab võistelda vähemasti üks söakas tegelane. See on rohelubikas (Sesleria heufleriana).

Kevadine karulauguaeg on käes, ning seni, kuni taim veel ei õitse, on õigeim aeg selle üdini tervisliku ja maitsva taimega toidulauda rikastada.

Ma ei mäleta enam, kas see juhtus samal kevadel, kui kasvuhoone meie hoovi tekkis, aga üsna pea nägin aianduspoes täiuslikku vihmaveetünni – sobis just nimelt kasvuhoonega, oli kaas, kraan ja kõik viled küljes.

Esmapilgul võiks arvata, et neil, kes toataimede eest ülemäära hoolitseda ei viitsi, tasuks soetada habetillandsia (Tillandsia usneoides). Et pole temaga vähimatki muret, riputa kuskile tuppa üles ning elab seal vaid õhust ja armastusest. Tegelikult on see vale puha.

Lihavõttepühade meeleolu saab hõlpsalt luua õhu käes kuivavast savist kaunistusi voolides: need pakuvad silmailu, aga võivad olla ka nutikad aroomikivid.

Tänavune aasta on mõnes mõttes harukordne selle poolest, et ülestõusmispühad, mida õigeusklikud tavapäraselt tähistavad kaks nädalat hiljem, on sattunud ülejäänud kristlike kirikutega samale nädalavahetusele. Samas on Setomaal lihavõttetraditsioone, mis omased just sellele piirkonnale.

Leedus on katoliiklik traditsioon endiselt elujõuline ning nii on ka neil lihavõtted kui Kristuse surma ja ülestõusmist märkivad pühad väga olulised, sest annavad lootust elu igavesele jätkumisele.

Lihavõteteks valmistudes pole tarvis kulutada palju raha, et kaunistada kodu ja luua pilkupüüdev pidulik söögilaud. Kasutage loovust ning kombineerige uusi esemeid olemasolevatega.