Kaitseminister Hanno Pevkur ei pelga välja öelda, et Eesti valmistub sõjaks. Ilma paanikata. Nagu ta rõhutab: sirget kehahoiakut näidates, selleks, et sõda kunagi ei tuleks. „Venelane mõistab ainult sedasama musklit, sedasama rusikat.“

Kujutame ette. On jaanuar. 30 kraadi külma, lumi nabani. Vaenlane on otsustanud hübriidsõja kasuks, segab niigi keerulisel ajal telefonivõrku. Kõht on tühi, peldikupaber otsas.

Tõenäoliselt on kõik Aasias reisinud eestlased üllatunud, kui viisakad inimesed seal elavad. Nii viisakad, et lõpuks hakkab endalegi külge ja hakkasin minagi Lõuna-Koreas tänulikkust väljendades kergelt kummardama.

Ikka kohtusse...

Kriisipoodide võrgustikuga on üle Eesti praeguseks liitunud 69 kauplust, millest 19 juba kriisiolukorras tegutsemiseks valmis ehk ehitanud ümber oma elektrisüsteemid diiselgeneraatoriga ühendamiseks. Elanikud saavad riigi plaani järgi kaupluste asukohad teada aga alles siis, kui kriis käes.

Lääneranna vallavõimu otsused ja kesised suhted elanikega kukutasid sealse omavalitsuse maine Eesti viimasele kohale. Inimeste hinnang valla juhtimisele langeb juba viiendat aastat.

Pahaste sohvrite surve viis Võsul parkimise hinna kolmandiku võrra alla, aga vald loodab ka tänavu teenida ligi 50 000 eurot ja lükkab tagasi väited, et parkimistasu hävitab kuurordi.

Vaatamata viimastel kuudel tooni andnud poliitilisele kriisile soovitab suursaadik Sten Schwede väga eestlastel Koreasse tulla, ka äri tegema. „Korea turule sisenemiseks, nagu ka mujal Aasias, pead sa ise kohal käima. Minema oma potentsiaalse partneriga õhtust sööma. Jooma koos kohalikku alkohoolset jooki soju’t, mis segatakse õllega. Ja kiitma seda jooki isegi siis, kui ei meeldi.“ Ent see tasub ära.

Ülestõusmispühad julgustavad meid uskuma, et peab olema mingi teine võimalus, teistsugune lähenemine elule üldse.

Õiguse ja õigluse kokkupõrked pole haruldased, sest õigus on abstraktsioon, loodud „keskmiste“ juhtumite tarvis; õiglus seevastu on aga selgelt tunnetuslik ennekõike just ühe või teise konkreetse elujuhtumi osas.

Kevaditi ja suve hakul käib Eesti põldudel vilgas elu – traktorid vuravad, pritsid töötavad ning põllumehed pingutavad selle nimel, et meie toidulaud saaks rikkalik ja kvaliteetne.

Kes maailma rahvaste usundite, mütoloogia ja folklooriga rohkem või vähem sina peal on, teavad, et läbi aegade on suulises ja kirjalikus pärimuses olnud käibel arvukalt lugusid ja mõistujutte, mis hoiatavad inimesi kergeusklikkuse eest.

Eesti teravilja- ja rapsikasvatajate ühistu KEVILI edulugu on 20ndaks sünnipäevaks alles alguses. Jalad on ühistul aga sedavõrd kindlalt maas, et on tekkinud võimekus panustada ühiskonda laiemalt, ka riigikaitsesse.

Sel kevadel tuleb Maalehe ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja traditsiooniline konkurss „Aasta põllumees“ teisiti. Tähistame 25 aasta juubelit ning kutsume kõrgele tiitlile kandideerima kuni 40aastaseid põllumehi ja -naisi.

Hobitaludes püsib eri lindude munade müük aktiivne aastaringselt. Lihavõttepühade ajal on aga võimalus tibude, küülikute ja lambatallede imetlemise kõrvale põnevaid mune koju kaasa viia suureks boonuseks.

Toidukaupade hinnad aina tõusevad ja sõltuvalt rahakoti suurusest tuleb otsustada, kas sooritada oma valik supermarketite kollaste siltidega kaupade hulgast, püüda leida taskukohast toidukraami turgudelt või seda ise kasvatada.

Sain hea pakkumise ning kavatsen minna aastaks välismaale tööle. Sobivuse korral võib tööaeg aga pikeneda mitme aastani. Kuidas mõjutab välismaal töötamine minu Eestis saadavat pensionit, uurib Maalehe lugeja.

Värske menukas mängufilm „Fränk“, mis räägib katkiste ja vihaste noorte elust paarikümne aasta taguses Eesti väikelinnas, on osalt üles võetud Kehras. „Filmitegijad on Kehras kõige hullemad kohad ja kõige jubedamad majad välja otsinud,“ ütleb üks kohalik proua kinosaalist väljudes. Ta tunnistab, et kinolinal nähtud noorte saatus ajas nutma. „Mõnda kohta ma ei suutnud vaadata, kohutavalt vihale ajas!“

„Minu säraküünal põles Tallinnas päris eredalt,“ ütleb Kalle Kõiv. Saabus hetk, kui ta unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Lisaks juhib Kõiv kohalikku kooli. Ning kirjutab harrastusteatritele näidendeid, lavastab neid ning teeb tükkides ka ise näitlejana kaasa.

Nalja nabani, sest tänu Maalehe piibujuttude kogumisele on rahvaluule arhiivi jõudnud ligi 3000 lehekülge pärimust, milles muuseum näeb väärt materjali tulevastele huumori- ja argielu-uurijatele.

Mida tavatut on aprillis viimase poolsajandi jooksul juhtunud? Lisaks tühistatud lotoloosimisele, iseenda auto pihtapanekule ja korstna vastu põrutanud sõjaväelennukile on olnud päevakorral vallaametnike väljamaareisid, Eesti-Läti räimesõda ja põhust ehitatud teatrimaja.

Täna 55 aastat tagasi lõppes õnnelikult kosmosemissioon, millest on käibele läinud väljend „Houston, we have a problem“. Kasutame seda, andmaks märku ootamatutest argijamadest, tihti iroonilises võtmes. Poole sajandi eest oli aga küsimus elus ja surmas.

Oled mõelnud, et tahaks oma ühe lemmikromaani „Madisoni maakonna sillad“ tegelasist – Francescast ja Robertist – rohkem teada? Siis tasub kindlasti lugeda Maalehe romantikasarja järgmist raamatut „Tuhat külateed“.

Maalehe mälumängus esitab Ivo Linna viis küsimust. Proovi, kas tead vastuseid!

Ilmaennustaja amet on ohtlik, eriti sünoptiku oma. Neid on veel 20. sajandil vale ennustuse eest lintšitud ning Eestimaalgi relvaga ähvardatud. Ilmavaatlejal tuleb aga töötada ka siis, kui tuul puhub 100 m/s või paugub 70kraadine pakane. Miskipärast kipub seda juhtuma just 12. aprillil.

Keskmisest kõrgemale kerkinud temperatuurifoon teeb lähipäevil veel lisahüppe üles. Uuel nädalal tuleb taimedel taas jahedusega toime tulla ja inimestel soojemad riided välja otsida.

Kevadised pühad juba üllatamast ei väsi... Nende järgi oskas vanarahvas ilmagi ennustada. Või seda, kas peagi saabuval suvel sääski karta on.