Aed on nagu elav koomiks – täis vigureid, ootamatusi ja vahel ka mõnusaid apsakaid. Minu aianduslugu sai alguse sellest, kui otsustasin hakata looma elupuuhekki, aga põhimõtteliselt samal ajal sai aed endale ka esimesed ilupõõsad, milleks olid kauniõielised rododendronid.

Eelmisel aastal avastasin enda jaoks täiesti uue peatüki koduaianduse entsüklopeedias – kartulikasvatus potis.

Kevade ühed omanäolisemad lilled on lõokannused. Neist lillade õisikutega harilik lõokannus (Corydalis solida) on meie kodumaine liik.

Eestis kasvab looduslikult kolme liiki ülaseid: võsa- ja kollane ülane ning metsülane. Aga vahel võib meie saluilmelistest metsadest leida veel neljandagi, mille nimeks on antud värdülane.

Kevadel juba õige varakult pistavad nina mullast välja erkrohelised hapuoblikad ja pakuvad talvest kurnatud inimestele vitamiinirikkaid maitseelamusi. Hapuoblikas on olnud toidutaim juba iidsetest aegadest ning tänapäeval saanud ka populaarseks aiataimeks.

„Vaata, et sa ikka õigel ajal ketti õlitad, muidu see jookseb sul kinni,“ õpetab üks proua teist kohvilauas. Akutoitel töötavad oksasaed on selgelt jõudnud massidesse.

Eestis on viimastel aastatel tuvastatud lemmikloomadel mitmeid uusi ja eksootilisi parasiite, mida varem siinmail leitud ei ole. Parasiidid on meile jõudnud piiri tagant toodud loomadega, sest kontroll nende tervisliku seisundi üle on puudulik.

Iga viies Eesti elanik on vanem kui 65 aastat ning ühiskonna vananedes kasvab ka vajadus eakatele sobilike kodude järele. Eurostati uuringu järgi kogevad pea pooled eakatest raskusi vähemalt ühe enesehügieeni- või majapidamistoiminguga.