„Keskkonnakaitselised piirangud Lahemaal on viinud praktiliselt eraomandi sundvõõrandamiseni, kus maaomanik ei või oma maad kasutada, kuid ei saa ka õiglast hüvitist,“ ütleb Virve külavanem Jaan Velström.

Alanud on juunikuu, mis veel osale lastele ja noortele tähendab autosõitu maale vanaema ja vanaisa juurde, puhkust maamajas, jalgrattasõitu väikestel külateedel ja vastumeelset rohimist peenras.

Lääne-Nigula vallavalitsus veab vägikaigast Noarootsi poolsaarel asuva kinnistu omanikega, kelle krundi piiril laiub lukustatud värav, ja soovijad ei pääse mootorsõidukiga Ramsi poolsaare tippu. „Lõputu kadalipp,“ nendib vallavanem juba kaheksa aastat kestnud saaga vahekokkuvõtteks. „Hullumeelne võimu näitamine. See pole enam halduskius, vaid haldusvägivald,“ põrutab omakorda kinnistu omanik.

Esmaspäevast saavad omavalitsused taotleda toetust iseteenindusega jäätmejaamade loomiseks, kuhu elanikud pääsevad prügi viima endale sobival ajal ja ilma töötaja järelevalveta. Juba varasemast on elektrooniline sissepääs kasutusel kahe valla jäätmejaamades ja nende kogemused on kardinaalselt erinevad.

Turba–Haapsalu–Rohuküla raudteetrassi planeeringualasse jäävate ja sundvõõrandamisele määratud maade omanikud ei saa seal sisuliselt midagi teha ning pole ka teada, millal olukord laheneb. Säärane tähtajatu piirang rikub põhiseadust, leiab ühe maaomaniku advokaat.

Lõuna-Eestis jäi loodushuvilise kaamerasilma ette peamiselt sügisel metsas kasvav puravik.

Kaitseministeerium kavandab Eestisse tehast, mis kasutaks lõhkeaine tooraineks põlevkivi. See pole sugugi utoopiline unelm, vaid täiesti käegakatsutav plaan, selgitavad spetsialistid.

„Leivategemine on mul emalt õpitud,“ ütleb Helgi Ani, kes kogu külarahva tähtpäevad meeles peab ja alati juba varakult suure portsu tainast valmis segab. Värske leiva saavad lisaks hällilapsele ka tema pereliikmed.

Üha süvenev elanikkonna ning majandustegevuse koondumine Tallinnasse ja Harjumaale kujutab endast Eesti riigi kestlikkuse ja julgeoleku seisukohalt tõsist riski.

Auto annab meile palju võimalusi juurde, kuid võtab ära vabadusi meie kõigi kasutatavast avalikust ruumist. Mis oleks, kui prooviks teisiti?

Eakad on ikka haruldased olendid: natuke nagu dinosaurused, kes kahjuks vaikselt välja surevad. Nad on pärit ajast enne meie ajaarvamist ja nende juured on hoopis teistsuguse Eestimaa mullas, mis teeb nad sitkeks ja vastupidavaks igasuguste kultuuriliste ja tehnoloogiliste uuenduste suhtes.

„Meil Hispaanias ...“ – nii alustas lauset inimene, kellega hiljuti vestlesin.

Toidujulgeolekuks ei piisa ainult piima, liha ja vilja tootmisest, kui pole konkurentsivõimelisi tööstusi, mis kogu selle toorme mõistliku hinnaga väärindaks.

Põllumehed hindavad tänavust talivilja talvitumist ebatavaliselt heaks. Spetsialisti sõnul praegust aastat vaadates hind palju tõusma ei hakka, vaid võib koguni langeda.

Varsti saabub koolivaheaeg ja igal suvel tulevad vanavanemate juurde maale koolilapsed. Meie lapselapsed on 12- ja 14aastased poisid. Siin läheduses olevas põllumajandusettevõttes oleks neil võimalik suvel umbrohtu kitkuda, kive korjata ja muid lihtsamaid põllutöid teha. Kuidas me peaksime neid tööle vormistama?

Juunist pani politsei mobiilsed kiiruskaamerad tööle mõlemas suunas, nii saab kaamera fikseerida ka kaugeneva sõiduki kiirust.

Tundub ilmvõimatu kududa peaaegu magamata 23 tundi ja 58 minutit järjest. Läänemaa naine Kaidi Rand võttis appi kogu oma tahtejõu ning just selle ajaga valminud keerulise mustriga sokipaar tegi temast kudumise värske maailmameistri.

„Ma olen eestlane ja teen Eesti kultuuri,“ rõhutab Neeme Järvi. Ja küsib: miks me ei ehita oma riiklikule sümfooniaorkestrile kontserdisaali, ei ehita ooperiteatrit? „Ma olen terve elu uuest kontserdisaalist rääkinud.“

Urmas Lennuki „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu“, mis äsja esietendus Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas, räägib inimese valikutest pöördelisel ajal. Sedasama teeb Ivar Põllu suurlavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu“. Ootamatud seosed ja kokkulangevused on neis kahes vormilt täiesti erinevas suvelavastuses.

Mida teha, kui juubeli- või pulmalauale ei tohi enam viinapudelit panna? 1. juunil 1985 Nõukogude Liidus kehtima hakanud nn kuiv seadus sundis otsima lahendusi, mis kohati suisa koomiliseks kiskusid. Näiteks sagenesid käigud WCsse ja paljude meeste meelistegevuseks sai auto soojendamine.

Kui Šotimaal Edinburghi lähedal paiknevas Kirkcaldy sadamalinnas ristiti üht poisslast, näitas kalender 5. juunit 1723. Sellest imikust kasvas kuulus teadlane, kelle nime teab iga vähegi majandusteadust ja filosoofiat õppinud inimene.

Dirigendina pähklikoore-emotsiooni tundnud Ene Üleoja võib seekordset laulupidu hoopis teisiti nautida: tema lapsed Elo ja Mikk juhatavad, lapselapsed laulavad, aga vanaema saab olla tänulik kuulaja.

Maalehe mälumängus esitab Ivo Linna viis küsimust. Proovi, kas tead vastuseid!

Märts tuleb kui lõvi ja läheb kui lammas, teadsid vanad britid. Laplased võrdlevad aprillikuu ilma pirtsaka naise iseloomuga. Meie esivanemad kurtsid, et kui jüri toobki rohelise, siis frigiidne mai sööb selle ära. Tuleb kuidagi tuttav ette? Kas tõesti oli me tänavune kevad kehvapoolne?

Nii lähipäevade kui ka uue nädala alguse ilma kostitavad üksteise järel üle Eesti ruttavate madalrõhulohkude mõjul sagedased hoovihmad ja ka sooja on mõõdukalt.

Raudtee taastamine Haapsaluni ning sealt ehk edasi Rohuküllagi on pika habemega lugu. Plaanitakse ja plaanitakse, kuid vähesed usuvad, et sellest kunagi asja saab. Pantvangistatud on aga 90 kinnistu omanikud, kes oma maade ja varaga midagi ette võtta ei saa.

Kaks esimest päeva on läinud tõusvas tempos. Kui esimesel oli veel natuke hoovõtmist, siis teine päev tõi kuhjaga uusi vaateid ja kurvilisi külateid.