Ärge arvake, et lapsed ei oska oma muresid väljendada või märku anda, kui miski neile muret valmistab. Neid tuleb vaid kuulata, nende muredele tähelepanu pöörata ja püüda mõista, miks laps sedasi tunneb. Me julgeme vaimse tervise muredest aga üha enam rääkida ja probleeme enda ümber rohkem ka märgata – nii väidavad Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku juhataja ja psühhiaater Madis Parksepp ning Sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni nõustaja ja vaimse tervise õde Kai Ird. Lasteabi saadet juhib ajakirjanik Martin Hanson.

Paar aastat tagasi, kui olime Hõbe sünni ootel, seisime neljarealise Tallinna–Narva maantee ääres oma 15 aastat vana autoga ja ootasime taas kord puksiiri. See oli paari kuu vältel juba mitmes kord, kui auto otsad andis.

Täid, need hirmtüütud parasiidid, kes ikka ja jälle lapsi kollitamas käivad, panevad vanemate närvirakud tihti proovile. Eriti, kui täid aina uuesti ja uuesti endast märku annavad. Pirita Perearstikeskuse pereõde Melita Väljamäe annab nõu, kuidas täidest lahti saada ja millist tõrjevahendit eelistada.

Eelmisel nädalal avaldasime loo sellest, kuidas üks ema märkas Tallinna Lehola lasteaias õpetaja sobimatut käitumist ning andis sellest teada nii haridusametile kui lasteaia direktorile. „Juhtum osutus ekslikuks, oleme selle lahendamisega jõudnud lõpule,“ kinnitab Lehola lasteaia direktor Kerli Raikna. Ometi on juhtumisse seotud õpetaja esitanud tänaseks lahkumisavalduse. Avaldame direktori kirja Perele ja Kodule täismahus.

Ei kujuta ette põhjust, mis peaks juhtuma, et mina oma perele selja keeraksin ja lapsed maha jätaksin. Täiesti maha – ei kohtumisi, helistamisi, rahalist tuge, mitte midagi.

Praeguseks juba viis ja pool aastat lapsevanemaks olnuna mõtlen laste-eelsele ajale tagasi eelkõige kui perioodile, kus mina ise olin oma maailma kese. Ükskõik, mida ma tegin, elasin ikkagi eelkõige iseendale ja põhimõtteliselt võiks öelda, et tegin täpselt seda, mida mina tahtsin. Kui sündis minu esimene tütar, lajatas see uus reaalsus mulle päris korralikult. Loomulikult teadsin ma teoreetiliselt, et lapse sünd muudab väga palju iga ema elus, aga üks asi on teooria ja teine päris elu.

„Ja kui vana sina, suur poiss, oled?“ küsitakse meie pojalt. Tema vaatab küsijale tummalt otsa. „Ta on kolmene ja ta veel ei räägi,“ vastame elukaaslasega nagu ühest suust.

Seekordses taskuhäälingus on külas Kohila valla sotsiaalnõunik, endine lastekaitse töötaja Tessi Ilustrumm.

„Rasedust oli 39+6 nädalat, kui tundsin äkki õues, et kõht läheb tihti toonusesse. Jäin rahulikuks, sest toonuseid oli mul ennegi olnud. Sõbranna aga arvas, et igaks juhuks peaksin siiski sünnitusmajja minema,“ meenutab Kethelin. Seesama soovitus päästis tema ja ta lapse elu.

Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem suhtlevad teismelised sõpradega läbi interneti. Ja kuigi me kõik tahaks, et meie lapsed väljendaks oma tundeid kaunis kirjakeeles, tuleb leppida tõsiasjaga, et nende jaoks on seda ägedam mida vähem sõnu peab kasutama. Ja siin tulevad appi emotikonid!

„Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.“ See on kõigile tuttav lause. Aga mis saab edasi? Laste kasvatamine ja liblikad kõhus ei käi koos. Mis meid nüüd koos hoiaks?

Rinnaga toitmine, eriti esmakordselt, tekitab palju küsimusi. Kui palju piima on vaja, mis selle koostist mõjutab, mis viitab sellele, et piima on vähemaks jäänud ja seda nimekirja saaks jätkata lõputult. Siin 3 rinnaga toitmisega seonduvat küsimust, mis emadel ühel või teisel hetkel pähe on tulnud. Vastab imetamisnõustaja Allegra Gast.

Lasteaiaea algus võib emale tähendada kauaoodatud aega iseendale, aga ka ei pruugi. „Seisin lasteaia ees ega osanud kuskile minna ega midagi teha. Olin justkui halvatud,“ tunnistab kahe lapse ema Eliis, kes oli neli viimast aastat oma elust pühendanud lastele.

„Lastel ei lubata märja ilmaga isegi maas istuda. Olgugi, et neil on ju õueriided olemas! Kui nägin üht õpetajat last sakutamas ja vastu maad viskamas, sai mu karikas täis,“ hoiatab Liis vanemaid ühes Tallinna lasteaias toimuvast.

Ameeriklanna Whitney Caravello kasvatab koos abikaasa Christopheriga oma üheksakuust poega, kelle nimi on ameeriklaste jaoks ehk kohati tundmatu, aga eestlaste jaoks pakub palju äratundmist. Pisipoisi nimeks on Tallinn!

Lugemine ja lugemisharjumuse tekkimine pole tänapäevases ekraanidega kaetud maailmas sugugi lihtne. Kui juba täiskasvanud kurdavad, et pole võimelised raamatu lugemiseks keskenduma, siis kuidas suudame õpetada lapsi teoseid hindama. Tallinna vanalinnas asub üks kollane ja kaunis maja, kus aga tegeletakse just sellega, et tekitada lastes huvi lugemise ning raamatute vastu. Eesti Lastekirjanduse Keskuse programmijuht Katrin Tõnissoniga vestleb ajakirjanik Martin Hanson.

Väikese vanusevahega põnnide magamapanek on katsumus igal juhul. Kui ühel neist on unemuresid, meenutab kõik aga korralikku erioperatsiooni.

„Üks naisterahvas ütles mulle justkui mööda minnes, et tegelikult tahab ju iga ema endale tütart ka. Olles kümme aastat olnud emaks poegadele, oli see märkus viimaseks piisaks mu karikas. Ma olen sarnaseid kommentaare kuulnud juba aastaid ja sel hetkel ma enam ei jaksanud,“ meenutab kahe poja ema Rebecca jagades oma mõtteid märkuste üle, mis pole tema meelest sobilikud.

Mälestus. Kiigutan väikest Antsu, kes hakkab minuga koos laulma. Ta teeb seda kuidagi väga traagilise moega – kallutab pea veidi ühele poole, veab kulmud nina kohale kokku ning laseb kuuldavale ühtlase ja pika tooni. Mitu kuud hiljem lisandub sellele ühele toonile teine. Panen seda tähele, isegi imeks, aga ei kahtlusta midagi.

Õues veedetud aeg ei edenda mitte ainult füüsilist tervist, vaid suurendab ka vaimset heaolu ja soodustab sügavamat sidet loodusega. Tihtipeale võib aga keeruline olla lapsi nutitelefonist ja televiisorist eemale saada. Kuidas siis käituda, et lapsed õue saada?

Kui täiskasvanule on hammaste kontrollis käimine harjumuspärane toiming, siis millal ja kuidas peaks lapsega hambaarsti külastama? Nõuandeid ja soovitusi lapsega hambaarsti juurde minekuks jagavad Läänemere Hambakliiniku spetsialistid.

„Ma olen nõus sinuga oma lugu jagama, aga ei tea, kas suudan kõike rääkida.“ Minu ees istub Artur* (53), käed tugevalt sõrmseongus ning pilk ekslev. Ta räägib loo oma beebist, keda sai hoida vaid loetud korrad.

Minu noorem tütar sai äsja kaheaastaseks ja kuigi ta lükkab nunnumeetri lakke nii oma välimuse kui olemusega, kaasneb selle kõigega siiski ka väike nukrusenoot. Mul ei ole enam beebit! Ja ei saa ka enam kunagi olema, vaatamata never say never reeglile...

Juba kaheksa aastat olen jalutanud iga päev koeraga samu radu. Neil radadel olen kogenud kõige valusamaid, kõige kibedamaid ja kõige magusamaid pisaraid. Tean täpselt, kuhu need metsarajad viivad, kuid ei tea kunagi, kuhu oma mõtteis neil jõuan.

Narkootikumid, sõltuvusained, mõnuained, uimastid, meelemürgid, psühhoaktiivsed ained... tahaksime uskuda, et meie laps ei tea neist midagi. Aga kas sa ise tead?

Sellenädalases podcastis käisid külas erilised külalised - Lotte loojad Janno Põldma ja Heiki Ernits. Räägime meeste loomingust, mis eelnes Lottele ja sellest, mis ikkagi on Lotte fenomen, et ta suudab südamed sulatada nii suurtel kui ka väikestel.

Ingrid on ise ATH-diagnoosiga ning kasvatab 10-aastast ATH-diagnoosiga poega. Ta on pannud pikkade aastate jooksul kogunenud isiklike kogemuste põhjal kokku ülimalt praktilised nõuanded, mis aitavad vanematel ennast kehtestada, ATH-lapse tundepuhangute ja vihahoogudega paremini toime tulla ning neid ennetada.

23. septembril kell 11-15 muutub Arsenal keskuse parkla taas igasügiseseks ubinapeoks, kuhu kogunevad mitmed kodumaised talud ja väiketootjad. Oma parimad õunasordid löövad letti kodumaised õunakasvatajad ja põnevate õunasaaduste meisterdajad ning teised Eesti väiketootjad. Lisaks õuntele leiab laadalt ka muid sügisande.

On jõulupäev ja Leiutajateküla elanikud valmistuvad jõulupeoks. Batsillid Köha ja Nohu satuvad eksikombel Leiutajatekülla. Segaduse põhjustab äratuskell, mille batsillid ekskombel kompassi asemel kaasa olid haaranud...

Kui sain ettepaneku laste kunstilaagrisse kokaks minna, mõtlesin: hmmm, miks mitte, paras väljakutse. Aga proovime! Sealseid lastelemmikuid on nüüd võimalik sinulgi katsetada.

Kas lubad lapse sõpru enda poole ööbima? Ja oma last teiste juurde ööseks?

Möödunud laupäeval toimus Mustamäel Pere ja Kodu lastejooks, kus said oma energiat kulutada ja sporti nautida kõik 3-12 aastased lapsed.

Suvi on läbi ning lapsed on tagasi lasteaias ja koolis, mis paratamatult toob peagi (kui juba ei ole toonud) endaga kaasa nohu, köha ja kriipiva kurgu. Kurb aga tõsi!

„Algul oli ikka väga võõras ja hirmus mõelda, et väike laps liigub üksi. Pabistasin, kas ta tuleb õiges kohas bussist maha ja mis saab, kui ta magab peatuse maha,“ meenutab kahe poja ema Kätlin. Kui esimestel koolinädalatel viivad 1. klassi jütse kooli vanemad, siis peagi saabub aeg, mil laps peab hakkama ise kooli-kodu ning kooli ja trennide-huviringide vahet liikuma. Kuidas aidata tal üksi toime tulla?

Lapsed magavad, oled sooja ja mõnusa pleedi all ning kerid sotsiaalmeediat, kui äkki avastad, et kell on juba kaks öösel. Lähed ruttu magama, vaadates veel ainult selle viimase video, ja magad sügavalt. Ainult selleks, et taas avastada end surmväsinuna koiduvalguses bioloogilistele äratuskelladele (lapsed) süüa tehes.

Lastekaitseametnike töö pole lihtsamate killast. Eriti, et seda varjutavad väärarusaamad ja tihti ka hirm selle üle, mis saab pärast seda, kui ametnikuga on ühendust võetud. Narva linna sotsiaalabiameti lastekaitse osakonna peaspetsialist Alla Ojavere, Rae valla lastekaitse peaspetsialist Natalja Grusdam ja Pärnu linnavalitsuse puuetega laste peaspetsialist Sille Tohver on nõus rääkima sellest, mida nende valitud amet endast päriselt kujutab ja kaasa toob.

Eile alustas taaskord iga-aastane gümnaasiumiõpilastele suunatud Samsungi kooliprogramm Solve For Tomorrow. Tegemist on ideevõistlusega, kus otsitakse ja aidatakse arendada noorte ideid, läbi mille õpilaste õnnetunnet ja heaolu koolis parandada. Auhinnafondiks on Samsung välja pannud 16 000 eurot.

Samal ajal kui mina sünnitusest toibusin, märkasin meest last silmitsemas. Mina: „Mis sa seal vaatad nii hoolega?“ Mees: „Eh, loe ta sõrmed üle!“ Mina: „Üks, kaks, kolm, neli, viis, KUUS...“

Kui su last on kunagi kiusatud, tead sa väga hästi, kui palju võib see teda mõjutada. Ilmselt on see mõjutanud ka sind ennast. Vaadata lapse silmadesse, kelle hing valutab sõnade pärast, mida keegi talle ütles, on kohutav. Vanemana on igati tavapärane sellises olukorras tunda nii valu kui viha. Ja mõistagi tahame me kõik oma last lohutada. On aga suur vahe, kuidas seda teha, sest teatud sõnu kasutades võib olukorra hoopis hullemaks muuta.

Sulle meeldib lehitseda paberajakirja ja loed iga kuu rõõmuga Eesti suurimat ja sisutihedamat pereajakirja Pere ja Kodu? Meil on sulle rõõmusõnum!

Lapse kõne ja sellega seonduvad iseärasused võivad vanemad muuta väga murelikuks. Paljudel väikelastel esineb ka kogelemist, aga miks see tekib ja millal tuleks sellele tähelepanu pöörata? Vastuse annab Karin Leetsar, kliiniline logopeed Logopeediakliinikust

Igapäevane mähkmete vahetus on vähemalt esimesel eluaastal beebi kõige sagedasem hügieenitoiming. Mida teadlikumalt lapsevanem sellele läheneb, seda rahulikumalt lubab beebi seda teha. Veelgi enam, rutiinsena näiva kohustuse saab muuta mõnusaks rituaaliks, mis suurendab imiku ja tema vanema vahelist lähedust. Vastsündinu vanemana saad alustada kohe esimestest mähkmevahetustest, juba suurema beebi puhul tänasest päevast!

Üks asi, milleks ma ei osanud lapsi saades valmistuda, oli see, kui palju sünnipäevi hakkab mu kalendrisse sattuma.

Peaaegu igaühele meist on tuttav tööle kandideerimise protsess. Saadad ettevõttele CV ja motivatsioonikirja ning jääd ootama vastust. Aga mida teha siis, kui vastust ei tule või vastuseks on „Tänan, et kandideerisite, paraku ei osutunud Te sellel korral valituks“?

Uueks õppeaastaks valmistudes teevad Kertu (6) ja Uku (9) igavast prussijupist endale üliägeda pliiatsihoidja.

Väikelaste kõrvalt on enda ja partneri jaoks aega leida paras väljakutse. Samas on õnneliku pere alus just hea paarisuhe, mistõttu tasub pea tööle panna, kuidas võimatuna näivas olukorras siiski kallimaga kahekesi olemise hetki tekitada.

Mind kasvatati omal ajal suhtumisega, et parem on proovida alkoholi kodu turvalises keskkonnas kui teha seda kusagil nurga taga teab-mis-seltskonnas. Niisiis pakutigi mulle teismeeas maitsta näiteks veini või äkki isegi muid jooke (ei mäleta!), aga ausalt öeldes ei tundnud ma selle vastu erilist huvi. Esiteks ei olnud minu jaoks tegemist just erilise maitseelamusega ja teiseks – kui midagi on keelatud, tundub see ju palju ahvatlevam!

„Miks ma kellelegi ei rääkinud? Arvan, et häbitunne on siin võtmesõnaks. Kartsin, et mind mõistetakse hukka, hakatakse viltu vaatama,“ avab Kristi* mulle oma raske loo.

Selles rubriigis kogub lugejate õigusalaseid küsimusi ja selgitab seadusi lahti õigusbüroo Kivirand jurist Hanna Kivirand.

Seekordne podcast on tavapärasest isiklikumat laadi. Külas on saatejuht Isabelile sünnituse eelselt ja järgselt toeks olnud doula Liivi Kljukina ning Isabeli abikaasa Rein-Erik Kert.