Mäletan oma lapsepõlvest üht 1. septembri aktust nullindate algusest, läksin 7. või 8. klassi.

„Kes sa oled, Luisa?“ küsin. „Ma olen ema. Viis aastat on see olnud domineeriv osa minu elus. Ma väga naudin emaks olemist ja kodus olemist,“ kinnitab Luisa Rõivas kõhklematult. Imestan, sest seal on ju veel nii palju muud.

Koolis kogetud kius võib armistada noore hinge kogu eluks. Kuidas saame luua lastele turvalise ja kiusuvaba keskkonna? Oma laste keerulisi lugusid jagavad kolm ema.

Kui laps alustab kooliteed, tõusetub vanema peas mitmeid küsimusi: kui palju ja kuidas peaksin teda õppetöös aitama? Millise vanuseni peaksin igal õhtul kontrollima, et tal on kõik tehtud? Uurisime kõike seda ja muudki noortelt endilt – loe, mida nad arvasid!

Ma olen üks neist naistest, kes arvas esimesed 25 eluaastat, et minust ei saa mitte iial ema.

Kui Marianni kaksikud Maru ja Art kuus aastat tagasi sündisid, ei osanud vanemad aimata, et vaid paar nädalat hiljem tuleb olla ühega neist haiglas ja kuulda sõnu, mis panevad südame hirmust värisema.

Tallinna õppenõustamiskeskuse mänguterapeut Eva Näf ütleb, et võitlemine, sh mõõklemine, tulistamine ja tapmine, on asjad, mida paljud vanemad laste mängudes iga hinna eest takistada püüavad. Nagu ka kinnisidumisi ja lõksupanekuid.

„Oma esimesel ja ainsal emadepäeval emana helises mu telefon ning ekraanil oli tundmatu number. See oli mu elu kõige hirmsam kõne,“ meenutab Marin. Tema enneaegsele tütrele Mariile oli antud elada vaid üheksa päeva.

Abhay ja Sujata Deshpande kohtusid päikesevarjutuse ajal ligi 30 aastat tagasi. Abhay mõtles, et tüdruk on ninakas, ja Sujata, et poiss on arrogantne. Järgmised seitse aastat astronoomiaklubis kokku saades ei vahetanud nad sõnagi. Mis siis juhtus, ei tea, aga üks hetk hakkasid nad rääkima.

Arvutuste tulemusena sai selgeks, et kui pere kõik nõutavad summad ära maksaks – kasutades selleks nii mehe kui ka Maria palka –, jääks nende viieliikmelisele perele elamiseks 100 eurot kuus.

September on hea aeg õpetada oma pisikesed juntsud, kellest paljud nüüd kooliteele asuvad, külmkapi ust avama ning pliiti ja nuga kasutama... ilma liigsete reeglite ja hirmuta. Rõõmuga.

Meid kõiki puudutavad kallinenud hinnad nii koduses tarbimises kui ka toidupoes. Paljud on pidanud seetõttu ümber korraldama oma ostud ja harjumused. Uurisime peredelt, mida nad teisiti teevad.

„Arvasin, et kui laps sünnib, saab minust üleöö parem inimene. Aga seda siiski ei juhtunud, ma jäin samaks koos kõikide oma vigadega,“ mõtiskleb Eesti Noorsooteatri kunstiline juht Mirko Rajas.

See on väga harv juhus, kui palgapäevaks on arvel rohkem kui sada eurot. Kuid ometi on meil koristaja.

Kui hiljuti Tallinnas Tondiraba parki sattusime, olime lummatud nii mina kui ka mu laps. Selline pärl keset pealinna ja täiesti tasuta!

Rahatarkus on oskus, mida laps õpib põhiliselt läbi praktika. Seetõttu tasub lapsele taskuraha anda, isegi kui tundub, et võib-olla pole tal seda otseselt vaja, sest katad niigi ise kõik kulud.

„Tädi, mis su laste nimed on?“ küsis üks väikene poiss, kui lasteaeda Karl Villemile järele läksin.„Oscar Robin, Tuule Teele, Karl Villem ja Georg Aksel,“ vastasin kiirelt.Poiss jäi mõttesse ja puristas ühe hingetõmbega: „Sul on kaheksa last???“Ei, neid on neli, kõigil kaks nime.

Veel paar aastat tagasi arvasin naiivselt, et nelja last kasvatades on kõige keerulisem ennast jagada. Nüüd saan aru, et tegelikult on kõige keerulisem lastele vanusest lähtuvaid õigusi anda ja ise seejuures mitte hulluks minna.

Beebigruppides käib tihe võrdlus: kelle laps kiiremini areneb? Enamasti on agaramate arenejate emmede silmist ja sõnadest näha suurt uhkust ja kaaslased plaksutavad. Kui areng jõuab aga kõnnini, ilmub pea kohale paks murepilv...

Seekord maalisid Kertu (5) ja Uku (8) oma eredamad suvemälestused kividele, et sügisõhtutel neid meenutada ja ka lähedastele põnevamatest seikadest jutustada.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (5) raamatukogust välja valivad.