Käisin hiljuti ühel töisel üritusel, kus nii esinejate kui ka kuulajate seas oli mitmeid inimesi, kellega ametialaselt tihedalt kokku puutun. Üle ukse ruumi astudes tardusin. Libistasin silmadega üle saali ja nägin, et kõikides laudades istusid juba seltskonnad. Üle mu selja jooksis tuttavalt häiriv judin.

„Milline on mu lapse tulevik, kui luban tal praegu olla ekraanides? Kas ta leiab niiviisi oma kutsumuse ja kire või on ta lõpuks 35aastane, kes elab ema juures ja mängib hommikust õhtuni arvutis?“ muretseb Vanemuise näitlejanna Ragne Pekarev.

Sattusime siin üks päev arutlema, et elu lastega ei erine väga sellest, kui sa võtad enda juurde elama dementse vanaema või vanaisa.

„Mida me täna õhtul teeme?“„Ma ei tea. Mida sa teha tahad? Ma pakun, et oleme kõik mõnusasti koos kodus.“

„Ta mainis, et pean mõistma, et lapsed on tihti haiged ja kui hakkan töölt puuduma, on see teiste suhtes ebaõiglane,“ kirjeldab Birgit, kuidas talle tehti selgeks, et on parem, kui ta tööle tagasi ei tule. Kahjuks puutuvad taolise olukorraga siiani kokku paljud emad üle Eesti.

Imeline, kui uue beebi sünd perre kulgeb idülliliselt ja vanemad lapsed tervitavad teda avasüli. Ometi ei pruugi alati nii minna – tihti võib rõõmsa sündmusega kaasneda pere suuremate laste ootamatu käitumine.

Mida vastata kolmeaastasele, kui ta küsib, kust lapsed tulevad? Kuidas rääkida pornograafiast? Millal on noor seksiks valmis? Töötame Pere ja Kodu toimetuses iga päev laste ja noortega seotud teemadega, ent leidsime, et ei tea alati isegi kõike. Nii otsustasime end koolitada!

Vahetusaasta annab su lapsele uued sõbrad ja keeleoskuse, aga kindlasti aitab see kogemus tal ka iseendast ja maailmast paremini aru saada.

Õpetan 12. klassile kevaditi eraisiku rahaasjade kursust ja üks asi, mida esimeses tunnis õpilastelt küsin, on – kas nad on vanematega juba rääkinud, kas ja kuidas kodust lahkudes neid toetatakse?

„Põgenedes mõtlesin ainult seda, et kõhubeebil oleks hea ja Annaga kõik korras. Ei olnud aega hirmu tunda,“ räägib ukraina sõjapõgenik ja kahe lapse ema Ljudmila, kel täitub Eestisse põgenemisest peagi aasta.

Kui ma kahe aasta eest Pere ja Kodu ajakirjas esimest korda oma lapsepõlvekoledustega avalikkuse ette tulin, poleks osanud arvatagi, kui palju see mind mõjutama hakkab. Sealt algas mu paranemise teekond, mis aitab mul traumadest lõplikult üle saada ja päriselt õnnelik olla.

Sansibar on koht, kus on paradiisisaarele omast luksust kuurortides ning palju Aafrikale omast vaesust ja räpasust. Kõike seda saime seal kuu jooksul ka ise kogeda.

See on küsimus, mis visatakse minu juuresolekul aeg-ajalt ikka õhku. Teine samast kategooriast on: „Kas on ikka vaja neid lapsi nii palju ringi solgutada? Nad vajavad kindlat ja turvalist keskkonda!“

„Kui tütrel juba mitmendat korda vastikud elukad avastasin, läksin arsti juurde ja küsisin – kuidas on võimalik, et samas majas elav laps muudkui nakatub ja täiskasvanud mitte?“ meenutab nõiaringi sattunud Liina.

„Kuigi mehe töö tõttu on meil kodus vägijooke omajagu, pean tähtsaks alkoholiga piiri pidada ning lastele varakult selgitustööd teha,“ ütleb viie lapse ema Elin.

Oleme Annikaga mõlemad „kriiside inimesed“ ja seega pole meil pähegi tulnud reisida ilma Hõbeta. Siin kolm meeldejäävamat seiklust.

Kui sõbranna andis teada, et ta pooleteisekuusel beebil on palavik ja nad suunduvad igaks juhuks Tallinna lastehaigla EMOsse, poleks meist kumbki uskunud, et nad veedavad nädala haiglas. Veel vähem oleksime osanud oodata, et selle nädala lõpuks satun minagi oma vastsündinuga sama diagnoosiga samasse osakonda.

Supid on ühtaegu nii odavad kui ka toitvad. Kui veel sisse panna laste meelest „õigeid asju“, võib roog hea õnne korral isegi kõikidele pereliikmetele meeldida. Seekordsest pereköögist leiad viis supiretsepti, millega oma pere suuremaid ja pisemaid rõõmustada. Lisaks on siin ülilihtne ja nutikas ahjusupi retsept minu värskest kokaraamatust „Lihtsus kokakunstis“ – tõeline köögihäkk!

Kertu (5) ja Uku (8) veetsid lõbusalt aega vett värvides, et ehitada endale värviline lumekoobas.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Kertu (5) ja Uku (8) raamatukogust välja valivad.

Päike paistis ja kõik olid õues. Põdrad istusid jõe ääres ja jorutasid „Põdra maja“. Kitsed hüppasid lagendikul kitse. Hirved lugesid puude all Bämbi-raamatut. Põhjapõdrad õpetasid võsas poegadele soome keelt. Hobused harjutasid kooris hirnumist. Kõik loomad seisid üksteisest võimalikult kaugel.

„Mina kasvasin suurema osa ajast emaga kahekesi. Isa nägin suht vähe, ta tuli ja läks. Mul on hea meel, et Malakail on kodus kaks vanemat, kes pakuvad talle stabiilsust ja turvatunnet,“ pihib animaator, stsenarist ja režissöör Mikk Mägi.