Kirjutan neid ridu Kagu-Aasiast Vietnamist. Oleme perega siinkandis veetnud kümme päeva ning mõned on veel jäänud. Eile käisime loomaaias – meie omast mõistagi täiesti erinevas. Hiigelsuur ala täis troopilisi loomi, kellest paljusid olime varem vaid televiisoris näinud.

Mul on üks mõru pill, mida on pisut raske alla neelata. Nimelt saan ma järgmisel kuul aasta vanemaks. Jäärana püüan ma sellele meeleheitlikult vastu puksida, aga igal aastal, kui ma enda sünnipäeval ärkan, olen taas aasta vanem. Ja ma olen juba nii soliidses vanuses, et kui mõni 25aastane näitsik naeratades vanust küsiks, valetaks ma end paar aastat nooremaks. Sest nii vana olen.

Pole just väga tavaline, et satud juhuslikult väikese kooli algklassiõpilaste koridori ning võid segamatult seinale seatud näitust vaadata ja kaastekste lugeda.

Sõna „koolikiusamine“ lipsab Priidu ja Maikeni jutu sisse rohkem kui kord. „Kui lapsed sünnivad, siis elad kõike, mis nendega seotud, ülitugevalt läbi,“ tajub Maiken. „Praegu on meie lapsed nunnud ja väikesed, aga juba mõtlen, kuidas neil koolis minema hakkab,“ lisab Priit.

„Pidasime teda tavaliseks beebiks, kel on väikesed iseärasused. Kuuldes ta diagnoosi ja mõistes, et ta jääb elu lõpuni 24/7 meist sõltuvaks, valdas meid šokk,“ meenutavad Eloise’i vanemad, kes nüüdseks näevad juhtunus juba ka positiivseid külgi.

Kuidas sa küll viie lapsega hakkama saad? Kuulen seda küsimust tihti ja mõtlen alati endamisi: aga mu lastel on ju isa ka.

Mõista-mõista, mis on see koht, kus on ühtaegu vaimselt stimuleeriv õhkkond nii lastel, vanematel kui ka vanavanematel? Loomulikult Kumus, kus saab maini näha teamLABi ruumiinstallatsiooni näitust.

„Mu kahene tütar on eriti omandihimuline. Külla minnes krabab ta teistel mänguasjad käest ka siis, kui need pole tema omad ja ta nendega mängida ei taha,“ kurvastab Geili. Katsed lapsele jagamist õpetada pole suurt vilja kandnud.

Eelkool pole lasteaialapsele hädavajalik, kuid annab talle kooliks parema stardipositsiooni ja aitab uute nõudmistega kohaneda.

Peredele, kus kasvab põhikooli lõpuklassis käiv noor, on kevad pingeline aeg. Eriti närvesööv on see teismelisele endale, kes peab hakkama saama nii eksamite ja sisseastumiskatsetega seotud närvipingega kui ka hirmuga läbikukkumise ees.

Ajendatuna eelnevast põhikoolilõpu loost, küsisime oma toimetuse liikmetelt: kas sina teadsid põhikooli lõpus, mida edasi teha tahad?

Pika ajalooga Raaga talu Järvamaal Kurla külas sai mullu kevadel endale uue pererahva: Heleni, Asso ja Leenu. Seda täiesti ootamatult.

„Olin kogu aeg tige. Ma ei olnud vihane ei naise ega lapse peale. Mind ajas närvi see olukord. Ma ei saanud magada ja laps muudkui röökis. Mõtlesin, kuhu ma end mässinud olen,“ kirjeldab Mathei paljudele tuttavat algust. Tunnete virvarr viis ta raseduskriisinõustaja juurde, kust ta ka palju abi sai.

Veebruarikuine Malta oma kaunite vaadete, ahhetama paneva maastiku ja rõskete eluruumidega jättis meile mälestuse, mis kutsub suvel tagasi kogema seda, mis talvel võimalik polnud.

Veebruaris oli popp kõneaine, kes kui palju maksutagastust saab. Kuigi alati on tore, kui kontole raha laekub, näitab suur tuludeklaratsiooni tagastuse summa pigem seda, et võiks võtta hetke rahaasjade planeerimiseks.

„Mäletan, kui pakkusin üheksakuusele pojale ühel õhtul lusikaotsalt hapukoort. See vallandas nii ägeda reaktsiooni, et tal tekkisid sekunditega kogu nägu kattev lööve ja hingamisraskused,“ meenutab kahe allergiku ema Kristel.

„Ma ei tea, milline on õige peretunne. Olen oma isaga kohtunud, aga ta pole igapäevaselt mul olemas. Elan emaga, aga tal on mured. Näiteks on tal depressioon ja ta on alkohoolik,“ räägib Ragnar. Poiss oli sunnitud emale esimest korda kiirabi kutsuma, kui oli kaheksane.

Kui minult küsitaks tütre sünniloo peamist sõnumit, oleks see: „Usalda oma beebit!“ Kui selgus, et mu laps oli sünnituskanalis sirutusseisus, olin valmis juba keisrilõikele minema, kuid läks teisiti.

Just sellise kirja saatsin ma lastehoiule, kus Hõbe nüüdseks kolm kuud käinud on. Seda reaktsioonina Tallinna linnavalitsuse uudisele, et nad tõstavad linnaelanike lastehoiutoetust 200 eurolt 264 eurole.

Kertu (5) ja Uku (8) õpetavad, kuidas seisma jäänud lõngakeradest endale armas kaisukas teha.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Kertu (5) ja Uku (8) raamatukogust välja valivad.

Kätte jõudis märtsikuu ja märtsis tuli mõelda kooliminekule, vähemalt arvas nii Anni isa. Anni ise ei mõelnud koolile üldse. See oleks ju rumal, kui käid veel lasteaias ja kevad on alanud! Anni mõtles hoopis tsirkuseringile, maasikajäätisele ja sõber Ronjale. Aga lõpuks juhtus ikkagi nii, et Annil tuli koolikatsetele minna. „Pärast läheme jäätist sööma,“ lubas isa.

Seekordsed toidud tulevad meie stilisti Kaidi köögist. Kui Kaidi neli aastat tagasi gluteenivaba elu alustas, oli poodides pilt teine. Jahusegud maitsesid mõrult ja veidralt. Nüüd on asjad edasi arenenud, lausa linnutiivul. Tihti ei tee gluteenivabal ja tavajahul vahet. Kõiki toite saab gluteenivabalt valmistada, kõik tuleb sama maitsev, vahel isegi parem.

„Targaks saada ja tulemusi saavutada on tore, aga kõige tähtsam siin elus on sõprus ja lähedaste hoidmine. Sõpru ei tohi lüüa, neid peab kaitsma ja hoidma.“ Just nii kavatseb Juhan Kilumets seletada poegadele, mis on elu mõte.