Üle kõige siin maailmas armastan suve. Seda tunnet, kui astun paljaste varvastega lahtistes kingades õue ja keeran näo päikese poole. Panen silmad kinni ja tunnen, kuidas valgus voolab mu sisse. See annab mulle energiat, head tuju ja pealehakkamist maailma liigutada.

Vaatame ühel õhtul koos lastega „Rangot“ – vesterni stiilis animatsiooni. Peategelase reaktsioonid, püüdes täita talle peale pandud kangelase rolli, on tulvil sama­suguseid hetki nagu „Jääajast“ tuttaval oraval, kelle üks silmapilgutus võib tähendada nii geniaalset ideed, lootust suures lootusetuses kui ka universumi lagunemise algust.

Õige pea saab täis aasta sellest, kui ma jäin Hõbega koju. Selle kodus oldud aasta jooksul on mult korduvalt küsitud, mis on olnud kõige raskem. Kõhkluseta olen vastanud, et peamine keerukus tuleb vaimsest poolest. Lihtsalt öeldes sellest, et muutus võrreldes varasema tempoka ja vaheldus­rikka eluga on üüratu.

Sisulooja ja kolmikute ema Sigrid tunnistab, et on pidanud üksi kolme poissi kasvatades kõvasti raskusi ja ka hirme ületama. „Hirm on aga jõud, mis viib edasi!“ ütleb ta enesekindlalt.

Olgugi et LGBT+ teismelised julgevad üha rohkem kapist välja tulla, leidub Eestis hulgaliselt noori, kes tunnevad hirmu oma vanemate homo- või transfoobia ees. Abieluvõrdsuse vastaste sõnavõtud teevad olukorra ainult hullemaks.

„Suvel juhtub tihti, et annan lastele puldi ja ütlen, et vaadake telekat nii kaua, kui tahate. Töö on vaja ära teha ja selleks tuleb pigistada silm kinni mõnegi põhimõtte ees,“ tunnistab Helerin, kes on sunnitud töötama pool suve kodukontoris koos lastega.

Ma jumaldan reisimist ja kontseptsiooni maailmakodanikuks olemisest, sest tunnen, et kogu maailm on minu kodu ja üks suur klassiruum. Aga kas ma võin sundida lapsele peale elustiili, mida tema ei valinud?

Kui minu Iti ja sõbranna tütar Nora meie mullust Pärnumaa reisi juba pea kümnendat korda hea sõnaga meenutasid, mõtlesime sõbrannaga, et teeme emade-laste väljasõidust iga-aastase traditsiooni. Sel korral valisime sihiks Tartumaa.

„Lubasin tütrele, et kui õpid jooksurattaga sõidu selgeks, saad elektrika peale,“ meenutab motohuviline ema Gertrud. Riti õppiski kiirelt jooksurattal sõidu ära ja sai elektrirattale veel enne, kui jalad maha ulatusid. Nüüd käivad põnnid juba motovõistlustel.

Kui mu lumivalgete inglilokkidega viiene tütar sisistas mulle: „Ma löön sulle jalaga mu**i“ pärast seda, kui ta mänguasju koristama suunasin, pidin toolilt maha kukkuma.

„Ma olen sisemiselt väga kaootiline inimene. Just sellepärast on mulle tähtis, et ümbritsev ruum oleks võimalikult lihtsalt korda tehtav,“ sõnab Maarja Yano oma Tallinna kesklinnakorteri kohta.

Kui me Randoga enne lapsi kahekesi mööda Eestit telkimas käisime, ei osanud me arvatagi, et reisimisest saab meie perele tulevikus põnev ja tähtis ühishobi. Nüüd oleme seisus, kus pärast üht reisi teeme ettevalmistusi järgmiseks ja mõtleme juba ülejärgmisele.

„Sinu esimene keemiaravi on järgmisel reedel, juuksed hakkavad ära langema 2–3 nädala pärast,“ mäletab Carolin kirurgi jahmatavat teadet. Agressiivse rinnavähi diagnoosi sai ta tänavu 8. märtsil 34aastaselt.

Ega nartsissistiga lihtne tülitseda pole, purjus inimesega ammugi mitte. Kui aus olla, pole tülitseda üldse kerge. Tülitsemine on kunst. Kunst, mida paljud ei valda, mina kaasa arvatud.

Selles rubriigis kogub lugejate õigusalaseid küsimusi ja selgitab seadusi lahti õigusbüroo Kivirand jurist Hanna Kivirand.

(Üli)koolide lõpuaktused on peetud ja noored on esimesed valikud edasiseks teinud. Kui järgmine samm on tööleminek ja iseseisva elu alustamine, siis kuidas saaksime oma last toetada?

Nora teeb hommikuti silmad lahti kell 5.30, vahel ka varem. Tüdruku isale Siimule, kes on praegu temaga kodus ja kel on endalgi uneprobleemid, on see paras väljakutse.

„Tagantjärele olen aru saanud, et lapsekaotus raseduse ajal või sünnil pole üldse haruldane. Kahjuks on see tabuteema, millest ei räägita. Loodan, et meie tütrekaotuslugu pakub teistele sarnases olukorras peredele äratundmist ja ehk ka leppimist,“ selgitab Heidi, miks ta on otsustanud oma valusat lugu avalikkusega jagada.

Piknik on alati tore. Maal või linnas, kahekesi või suure kambaga, ikka väike elevus. Lapsed naudivad rutiinivaba söömist. Teeks mõne mõnusa salati, mis seisab hästi, on toitev ja kaunis ka pärast kotis kaasaloksumist. Mõned küpsised ja… minek!

Kertu (6) ja Uku (8) on seekord eriti elevil, sest kujundavad igavatest telefoniümbristest vinged aksessuaarid oma esimestele mobladele.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Kertu (6) ja Uku (8) raamatukogust välja valivad.

Väikesel tiigril oli sünnipäev ja kõik tulid kohale. Tulid noored tiigrid, tulid vanad tiigrid ja nende sõbrad ja sugulased, kes olid ka tiigrid. Kogu metsaalune oli tiigreid täis, nii et silme eest võttis triibuliseks.

„Olen omandanud keele, mille kaudu lastega suhelda. Võib-olla praegu, kui nad on teismelised, pean uuesti keelekursusele minema, sest teismeliste keelt pole ma veel täielikult omandanud,“ mõtestab teleajakirjanik Kaidor isaks olemist oma kahele pojale.