Kui oma kuuese pojaga Pariisi minema asutasin, oli mu põhiline mõttekoht – kuidas siduda seltskonna suurte ja väikeste huvid ning last mitte liialt ära väsitada.

Juba kaheksa aastat olen jalutanud iga päev koeraga samu radu. Neil radadel olen kogenud kõige valusamaid, kõige kibedamaid ja kõige magusamaid pisaraid. Tean täpselt, kuhu need metsarajad viivad, kuid ei tea kunagi, kuhu oma mõtteis neil jõuan.

„Korterit valides oli meile tähtis, et sellel oleks piisavalt seinaruumi raamaturiiulite ja kunsti jaoks,“ ütlevad Peeter ja Laura, kes elavad koos poeg Karliga kolmandat aastat Tallinna kesklinnas.

Kui sain ettepaneku laste kunstilaagrisse kokaks minna, mõtlesin: hmmm, miks mitte, paras väljakutse. Aga proovime! Sealseid lastelemmikuid on nüüd võimalik sinulgi katsetada.

Ei kujuta ette põhjust, mis peaks juhtuma, et mina oma perele selja keeraksin ja lapsed maha jätaksin. Täiesti maha – ei kohtumisi, helistamisi, rahalist tuge, mitte midagi.

Pere esiklapse 1. klassi minek pole suur muutus üksnes koolijütsile endale, vaid kogu perele. Kuidas toetada kohanemisprotsessis last ja iseennast? Nõu annavad koolipsühholoog Ada Urm ja perenõustaja Grete Kalling.

Samal ajal kui mina sünnitusest toibusin, märkasin meest last silmitsemas. Mina: „Mis sa seal vaatad nii hoolega?“ Mees: „Eh, loe ta sõrmed üle!“ Mina: „Üks, kaks, kolm, neli, viis, KUUS...“

„Arvan, et õnneliku abielu saladus seisneb selles, et abielu tuleb panna esimesele kohale. Lapsed on õnnelikud siis, kui kodus on kõik hästi,“ mõtiskleb Grete Griffin, kes koos tütarde ja abikaasa Robertiga kaheks nädalaks sünnimaal käis.

Uueks õppeaastaks valmistudes teevad Kertu (6) ja Uku (9) igavast prussijupist endale üliägeda pliiatsihoidja.

150eurone iluprotseduuride kinkekaart lastaiaõpetajale? 200 eurot lasteaia lõpupeo tarvis? 40 eurot rühmarahaks? Kustmaalt pingutavad lapsevanemad üle ega arvesta sellega, et kõigil ei ole võrdseid võimalusi?

Kui asutad end pärast pikka lapsepuhkust tagasi tööle, tekib küsimus: mis riietega sinna minna? Kui kodus olles on vallutanud kapi mugavad T-särgid, retuusid ja pusad, vajab töögarderoob taastekitamist.

„Ja kui vana sina, suur poiss, oled?“ küsitakse meie pojalt. Tema vaatab küsijale tummalt otsa. „Ta on kolmene ja ta veel ei räägi,“ vastame elukaaslasega nagu ühest suust.

Kas lubad lapse sõpru enda poole ööbima? Ja oma last teiste juurde ööseks?

Paar aastat tagasi, kui olime Hõbe sünni ootel, seisime neljarealise Tallinna–Narva maantee ääres oma 15 aastat vana autoga ja ootasime taas kord puksiiri. See oli paari kuu vältel juba mitmes kord, kui auto otsad andis.

„No Madli on praegu lihtsalt nii pisike alles,“ seletasin 13aastasele pojale, „eks sellepärast olen ise ka nii…“ Jäin sobivat sõna otsima, kui poeg pilku Tiktoki videolt tõstmata mu lause lõpetas: „Nii kanaema.“

Selles rubriigis kogub lugejate õigusalaseid küsimusi ja selgitab seadusi lahti õigusbüroo Kivirand jurist Hanna Kivirand.

Väikelaste kõrvalt on enda ja partneri jaoks aega leida paras väljakutse. Samas on õnneliku pere alus just hea paarisuhe, mistõttu tasub pea tööle panna, kuidas võimatuna näivas olukorras siiski kallimaga kahekesi olemise hetki tekitada.

„Meie lastel on väikesest peale igas asjas sõnaõigus. Vahel olen siiski ka range ja otsekohene isa. Ma usun, et lapsed vajavad isafiguuri, kes paneb paika piirid ja annab adekvaatset tagasisidet. Sõpru on neil niigi,“ tunnistab trummar Reigo Ahven.

Mälestus. Kiigutan väikest Antsu, kes hakkab minuga koos laulma. Ta teeb seda kuidagi väga traagilise moega – kallutab pea veidi ühele poole, veab kulmud nina kohale kokku ning laseb kuuldavale ühtlase ja pika tooni. Mitu kuud hiljem lisandub sellele ühele toonile teine. Panen seda tähele, isegi imeks, aga ei kahtlusta midagi.

Väikese vanusevahega põnnide magamapanek on katsumus igal juhul. Kui ühel neist on unemuresid, meenutab kõik aga korralikku erioperatsiooni.

Üks asi, milleks ma ei osanud lapsi saades valmistuda, oli see, kui palju sünnipäevi hakkab mu kalendrisse sattuma.

Naersin hingest ja häälekalt, kui Kristel Karp saatis meile illustratsioonid selle numbri suhteloo jaoks. Joonistus, kus kaks viimse juukseotsani sätitud ja püüdlikku lapsevanemat proovivad veiniklaasidega teineteise seltskonda nautida samal ajal, kui selja taga pallimeres põnnid lustivad, on ühtaegu pööraselt naljakas, aga valusalt tõene.