„Võta mind tööle kaasa. Olen vaikne nagu hiir!“ Nende sõnadega lunib mu neljane tütar end mulle kontorisse kaasa. Pool tundi hiljem jookseb see hiireke ennastunustavalt mööda toimetust ringi, viskab palli siia ja sinna ning uurib kolleegidelt, mida nad seal arvutites nii pingsalt teevad. „Vaikne nagu hiir.“

Väntan hooldusfirmade unarusse jäetud ja lume alla mattunud Tallinna rattaradadel kiiresti tööle ja tagasi. Iga hetk on nüüd arvel.

„Ma kardan, et see mees tuleb...“ Mul jäävad käed õhku rippu ja silme ees hakkab udutama… „Mis mees?“

„Ma ei oska praegu öelda, kes ja kus ma viie aasta pärast olen. Lasen elul kugeda ja loodan, et ma olen ikka ilusas kohas,“ ütleb Heelia, kes kasvatab koos Peebuga kaht väikest poega: kolmeaastast Pauli ja üheksakuust Pärti.

Hommikul lasteaeda, kümneks koosolekule, siis päevatöö, õhtul poodi, lasteaeda, järgmiseks päevaks kostüüm ja rühmaraha. Äkki avastad, et lapsel on palavik. Kuidas lapsepuhkuselt tööle naasnud emad hakkama saavad?

Pea iga ema seisab ükspäev fakti ees, et tema keha on pärast rasedust ja sünnitust muutunud. Mõnel vähem, mõnel rohkem. Mõnel väiksemaks, mõnel suuremaks. Aga fakt on see, et emaks saamine muudab naise keha.

„Absoluutselt kõik ajab mu lapsi omavahel tülli,“ kurdab kolme lapse ema Ragne. „Minu jaoks on see lapsevanemaks olemise kõige keerulisem osa,“ tunnistab samuti kolme last kasvatav Piret.

„Kius on võtnud vormi, kus valitakse ohver, mõeldakse temast välja kuulujutud ja levitatakse neid nii suust suhu kui ka sotsiaalmeedias,“ räägib Triin, kelle sõnul on tõrjumine vahest valusamgi kui füüsiline kius. „Minul täpselt nii oligi nagu filmis „Õelad tüdrukud“ – kui söögivahetunnil lauda istusin, lahkusid sealt kõik teised,“ lisab Sissi Nylia omast kogemusest.

Lugeja küsib: „Meil on endise elukaaslasega kaks last, 5aastane poeg ja 8aastane tütar. Läksime lahku kolm aastat tagasi. Mõlemad lapsed jäid minu juurde elama ja isaga suhtlevad ühel-kahel nädalavahetusel kuus. Meie kooselu lõppedes läksid omavahelised suhted üsna pingeliseks. Pidin elatise saamiseks kohtusse pöörduma ja kohtulahendiga mõisteti mõlemale lapsele välja elatis tolleaegses miinimumsummas. Praegu on see summa 292 eurot ühe lapse kohta. Nüüd aga laste isa teatas, et tema enam mulle selles summas elatist maksta ei kavatse, sest tal on endal ka suured kulud ja vaevalt laste peale üldse nii palju lähebki. Viimased kuud on ta maksnud mulle 100 eurot lapse kohta, mis aga ilmselgelt poolt laste ülalpidamiskuludest ei kata. Ma ei saa sellise summaga kuidagi nõustuda, mis võimalused mul üldse on temalt elatusraha kättesaamiseks?“

Kust raha tuleb ja kui palju? Kes peaks koju jääma ja kui kauaks? Mis saab siis, kui tahan beebi kõrvalt tööd teha? Millised toetused 2024. aasta algul muutusid? Siit leiad kõige värskema info, mida pead teadma rasedana ja beebiga koju jäädes.

Kaplinn tundus mulle alati midagi kauget, võõrast ja ohtlikku. Ikkagi Aafrika! Kuni ma sinna esimest korda sattusin ja pärast seda pea igal talvel naasnud olen.

Uuel aastal tahaks uue hooga rahaasjades korda majja lüüa, ent kust alustada? Üks hea algus on populaarne aasta alguse väljakutse: kõik aasta säästueesmärgid täida juba jaanuaris, siis on edasi lihtsam.

On palju beebisid, kellele autosõit üldse ei meeldi. Nii võivad ema-isa olla ootamatu probleemi ees: kuidas nüüd üheskoos maale vanaema juurde saada või kas tavapärase suvise autotripi peaks paariks aastaks ära jätma?

„Tavaliselt valime õhtul juba järgmise päeva riided välja, et hommikul kiiremini saaks. Muidugi võib hommikul selguda, et komplekt ikkagi ei sobi, ja valimine hakkab otsast pihta,“ kirjeldab oma elu ülitundliku lapse ema.

Kas saada veel üks laps? See on küsimus, mis halvimal juhul võib paari ka lahku ajada. „Ma arvan, et kui ta peaks esitama mulle ultimaatumi, kas saame ühise lapse või lähme lahku, valiksin lahkumineku,“ tõdeb Marta. „Kahetsen sügavalt, et mehe survel lapse sünnitasin,“ lisab Inga.

„Emme-issi, võtame endale kolli!“ lunis Lennart. „Jaaa, võtame endale kolli!“ toetas teda Lenne. Ema ja isa vaatasid teineteisele närviliselt otsa.

Iga asi saab kord otsa. Olen 12 aastat Pere ja Kodu ajakirjas täitnud eri ametiposte, fotograafist kultuuritoimetajani, ning samal ajal lapsed suureks kasvatanud. Jaanuar tundub just õige aeg edasi liikuda. Lõpetuseks on paslik teha üks võikupidu.

Pühademelu on läbi ja ees ootab terve uus aasta, mida eri tegevustega sisustada. Võtsime Lili Leega (9) korra aja maha ja visualiseerisime plakatile kõik need vahvad asjad, tunded ja tegevused, millega uut aastat täita soovime.

„Ma püüan oma lapsi mõista, toetada kõiki nende tegusid ja täita nende soove. Aga vahel ma plahvatan ja hiljem kahetsen seda,“ ütleb Svjata Vatra solist ja kirglik tromboonimängija Ruslan.

Iga neljas Eesti erakooli õpilane õpib kristlikus erakoolis. Miks on kristlikud erakoolid meil nii armastatud, et sinna pürgivad ka mitteusklikud?