Eile õhtul ajakirja trükki saates olime veel 29aastased, aga täna hommikul tööle tulles juba kolmekümnesed. 30 aastat tagasi ilmus päris esimene Pere ja Kodu ajakiri.

Jalutan helesinise käruga mööda Tallinna tänavaid, pruunis vihmajopes rõõmus laps kärus istumas ning vastutulijatele naeratamas ja lehvitamas. Mitmed möödujad on tema heatujulisusest rõõmustatud ja vastavad kommentaariga: „Kui tore poiss!“ Tütar Hõbe ei saa aru, mis läks valesti.

„Meilt võetakse kodu ära või?“ „Meilt? Miks? Kes võtab?“

„Teist korda ma seda ei teeks,“ tunnistab saate „Eesti otsib superstaari“ seekordne võitja Ant Nurhan, kes käis kogu saatetralli läbi kahe väikse lapse kõrvalt. „Ma ei teinud seda ju üksi. Selle võidu taga on ka abikaasa Liina ja vanema tütre Ada Linda suur töö.“

„Mu elukaaslasel on hea suhe minu lastega, aga minul väga halb suhe tema lapsega,“ tunnistab Liina, kelle kasupoeg ei ole valmis kodus teistega võrdselt panustama. Kuidas panna kärgpere ühte jalga käima?

Enne laste saamist otsustasin, et minust peab saama cool mom, kes näeb suurepärane välja ja võtab lapsi igale poole kaasa. Elu tegi omad korrektiivid.

Kuidas tulla toime, kui laps on nii ääreni krutskeid täis, et ükskõik kui hoolsalt sa ei jälgi või kuidas sa ei proovi, iga päev on kaos?

„Tahtsin kindlasti panna lapse kooli, kus õpikud ja töövihikud pole a ja o. Lõpuks jäi meil sõelale kolm erakooli, millest liisk langes mõnele ehk üllatuslikult kõige kaugema kasuks,“ ütleb Ragnari ema Tiiu.

Kui talvekülmast on kõrini ja jaks otsas, pole vaja tingimata soojale maale sõita. Väikeste lastega saab energialaksu ka meie enda spaades. Pere ja Kodu testis Eesti peresõbralikke spaasid ja jagab nüüd kogemusi.

Läbi lageda lumise maastiku ja piki metsaääri jõuan tumehalli maja juurde, mis asub suure kollase talukompleksi kaitsva selja taga. Siin, Jõgevamaal oma juurte juures, on end sisse seadnud Laura ja Johannes koos pisitütar Aliidega.

Kolme lapse ema Kadi ohkab sügavalt: „Mulle meeldib mõelda, et mu fotodel on süsteem, aga tegelikult ei ole. Mu ainuke süsteem on võtta pildid kaks korda aastas telefonist välja ja panna arvutisse õige aasta kausta.“

Mu isa suri, kui olin viiene, ning ema abiellus uuesti, kui olin kaheksa. Emal tekkis uus suhe ja kolisime koos selle mehe korterisse. Nad abiellusid ning uus abikaasa lapsendas mu, sain kasuisa perekonnanime. See on ka kõik, mida kasuisa mulle endast andis, sest mu lapsepõlv ei ole mäletamist väärt – selle rikkus seesama mees, keda pidin kutsuma issiks.

Palgaläbirääkimised on enamikule meist veidi ebamugavad ja hirmutavad. Kuidas end paremini ette valmistada?

„Bali on üks ilusamaid kohti maailmas, kus olen olnud. Balil olles imestasime abikaasa Tarieliga kogu aeg, kuidas nii väike saar saab olla nii ülevoolavalt külluslik ja peenemaitseline,“ ütleb kunstnik Olivia Lipartia, kes mullu sellesse saarde armus.

Veritsus oli kestnud juba üle kuu, kui ma naistearsti kabinetti jõudsin. Arst diagnoosis mul emakaõõne polüübi, mis mind ikka ja jälle opile viis. Pikalt keerleski kogu mu elu ümber emaka.

Mis kuul beebile lisatoitu anda? Kas püree või näputoiduna? „Mina olen oma lastel lisatoiduga alustanud kuuendast kuust ja hiljem kasutanud kõrvuti mõlemat varianti,“ ütleb Kadri.

Sõbrakuul otsisime oma sahtlitest üles igasugu põnevaid materjale, millest kaarte meisterdada. Uusi asju meile osta ei meeldi. Parem kasutame vanu, aga uuel moel! Sel korral katsetasime mullikilega trükkimist ja rasvakriitide sulatamist. Valmisid vahvad ja omanäolised kaardid, millega saab väikese abiga hakkama iga laps.

Seekordse Pereköögi aitas kaasautorina kokku panna mu poeg Uku-Robin (7), kes valis välja toidud, mis võiks lastele päriselt maitseda. Siit leiad kuus lapsemeelset toitu, näiteks vinkusupi, kananagitsad ja peekoni-kartuliampsukad. Osa toitudega saavad suuremad lapsed ise hakkama, osa puhul on tore neid endaga kokkama kutsuda. Meie köögis olid abis nii Uku-Robin kui ka Hermiine (3), kes on vinkusupi valmistamisel alati peakoka rollis.

Väike hiirepoiss Hubert elas koos vanaisa Hugo ja vanaema Hildaga ühe uhke maja keldris, kuhu nad olid sisse seadnud mõnusa hiirepesa. Tegelikult elasid hiirepesas ka Huberti ema Herta ja isa Holden, aga nemad olid sedasorti hiired, kellele meeldis hirmsasti maailma avastada ja eksootilistes kohtades reisida, ning sellepärast pidi Hubert oma päevi veetma peamiselt vanaema-vanaisa seltsis.

„Enne lapsi poleks ma eluski uskunud, et võtame endale küüliku, kes elab ilma puurita vabalt meie korteris. Tütar Kioko soovil ta meie koju siiski tuli. Esimene aasta elasime nii, et meie olime aedikutes, aga küülik oli vaba,“ jutustab näitleja Anti Kobin.