„Mina oma jalga Egiptusesse ei tõsta!“ kinnitasin mitmeid aastaid järjest otsustavalt, kui oma lapsi siia- ja sinnapoole maailma seikluslikele reisidele lennutasin.

Vahel tuleb lihtsalt kiita. Kiita, kui keegi teeb midagi suure innu ja pühendumisega, teeb midagi, mis pakub lusti nii väikestele lastele kui ka nende isadele.

Kui mõnus vaikus! Keset päeva. Keset tööpäeva. Soov seda vaikust hoida süvendab rahuhetke veelgi. Lapsed on sama vaiksed. Mõlemad lebavad 39kraadise palavikuga diivani eri otstesse tehtud pesades.

„Ma ei mõista olukordi, kus uus kaaslane ei võta elukaaslase last omaks. Mis mõttes? See laps on ju juba olemas, tuleb oma eelarvamused alla suruda. Tuleb lihtsalt olla normaalne inimene!“ räägib teleajakirjanik ja loovterapeut Kadi Jaanisoo-Kuld.

„Piisaks, kui saaksin ühe vaba päeva nädalas. Kui keegi tuleks ja oleks emaga seitse--kaheksa tundi järjest. Saaksin minna lapsega kohvikusse või mänguväljakule,“ kurdab oma ema kodus hooldav Mai. Kahjuks riik omaste-hooldajatele puhkust ei paku.

Olen varem vaid põgusalt oma ärevusest rääkinud. Mul ei ole seda mugav teha. Oma Instagramis ja blogis võtan selle harva teemaks. Samas olen tänulik, et saan nüüd oma loo siin kirja panna ja ehk kellelegi abiks olla.

„Äkki sobis mu muidu hea isuga lapsele söömiseks vaid paljas riis, makaronid ja tatar. Liha ja juurviljad jäid lootusetult puutumata ning pudrul oleval moosil ei tohtinud sees olla ühtki tükki,“ kirjeldab Elina poja tekstuuritundlikkuse algust. Kas sellele on ravi?

Kui õues tuiskab ja kevadet veel ei paista, on paras aeg mürada mõnes mängutoas. Oleme kokku koondanud kõik sellised vahvad tubased paigad, kus lisaks sünnipäevade pidamisele ka niisama vabal ajal mängimas saab käia.

Ilmselt ei ole keegi meist jõudnud täiskasvanuikka, ilma et poleks kordagi põhjuseta koolist puudunud. Ikka leidus vahel mõni valge vale, kuidas kõht hakkas täpselt enne vene keele kontrolltööd valutama või kujuteldava hambaarsti aeg oli keset koolipäeva. Mida aga teha, kui puudumised kasvavad üle pea ning põhjuseta puudumisest saab igapäevane nähtus?

Lõpueksamiteni on veel veidi aega, kuid juba on üheksandike klassiruumides pingelisem kui kunagi varem. Koos esimeste proovieksamite tulemustega on kodudesse jõudnud mure – kas mu laps ikka teeb selle eksami ära?

Ükskõik kui hästi me enda arvates lapse saamiseks ei valmistunud, ei olnud meil abielukriisist pääsu. Korraga mõistsin kõiki neid lahutanud paare, kes teineteisele vaid kättemaksu soovisid.

Mult küsitakse päris sageli, kuidas aru saada, kas partneriga on rahaasjad korras. Kõige selgem märk heast rahasuhtest on see, kui suudad partneriga regulaarselt rahaasju arutada nii, et kõikidel on tuju hea ja keegi kellegagi ei kurjusta.

Lugeja küsib: Mul on 16aastane poeg ja 12aastane tütar. Kooselu laste isaga lõppes, kui tütar oli vaevu kahene. Kohtu kaudu lasin laste isalt mõlemale lapsele välja mõista elatisraha 160 eurot, kokku 320 eurot. Kümme aastat tagasi vastas summa laste ülalpidamiskulude suurusele. Elasin vanematega, seega eluasemekulusid praktiliselt ei olnud. Toit oli väga palju soodsam ja laste kulud üleüldiselt väiksemad – mõlemad käisid alles lasteaias. Nüüd ei tule ma sellise rahaga kuidagi toime – üürin korterit, mõlemad lapsed käivad trennides ja riidedki on teismelistele nii palju kallimad kui väikelastele. Olen proovinud laste isaga rääkida, kas ta oleks nõus edaspidi tasuma elatist vähemalt seadusega paika pandud miinimummääras, kuid saanud eitava vastuse. Ta raiub, et temalt on kohtu kaudu elatis välja mõistetud ja selles summas kavatseb ta maksta kuni laste täisealiseks saamiseni. Kas nii ongi või saan kuidagi elatisraha suurust muuta?

Proovisime eksperimendi korras abikaasaga kaheks nädalaks vähendada oma toidueelarvet poole võrra. Seejuures jälgisime aga ka tervislikku makrotoitainete tasakaalu. Kõlab keeruliselt?

Üheks eestlaste populaarsemaks paigaks, kust talvisel ajal sooja otsida, on ja ilmselt jääb Egiptus. Lühike lend, soodne hind, sinine meri ja palju päikest. Panime oma lugejate abil kokku korraliku reisigiidi, millest Egiptuse reisi ostmist alustada ja mida kohapeal teha.

„Näha oma last üle kuu aja, soolikad väljas, oli ränk,“ räägib Marii, kelle tütar Säde Sabine sündis gastroskiisiga. Tüdruk vajas mitut operatsiooni ja veetis esimesed elukuud intensiivraviosakonnas.

„Enam ei kujutaks ettegi, et vaatan tegevusetult pealt, kuidas laps mähkmesse häda teeb. Meile mõlemale on see ju ebamugav,“ räägib Kairi, kes on oma kahte last potitanud nende sünnist saati.

Minu jaoks on väike Oliver nagu pusletükk, mis meie perest veel puudu oli. Ehkki rasedus tõi kaasa ärevushäire ja rasedusdiabeedi ning poiss sündis napilt mõni minut pärast seda, kui elukaaslane sünnitustuppa jõudis, naudin poja beebiiga täiel rinnal.

Igas peres on omajagu pudi-padi: pesumasinast leitud lahtisi nööpe, lemmikkäevõrust alles jäänud helmeid, suvel rannast korjatud merekarpe, reisilt toodud kivikesi… Mis oleks, kui paneks need mälestused ja pudi-padi üheskoos elama isetehtud kausikese põhja?

Ühel kaugel-kaugel muinasjutulisel maal elas kord väike roheline konn Kristo. Ta oli lahke ja uudishimulik ning üle kõige meeldis talle sõpradega tiigivees ujuda, mättalt mättale hüpata ja samblas seigelda. Siis oli ta tõeliselt õnnelik!

Mina olen Agnes, nelja lapse ema. Köögis toimetamine on minu jaoks nauding, mitte kohustus, ja suurima rõõmuga jagan edaspidi siin veergudel enda lemmikretsepte kiiretest argiroogadest kuni maitsvate kookideni välja. Pere on meil parajalt suur ja kõigi soovidega arvestamine paneb mõnikord pea ringi käima. Päris tihti juhtub ka nii, et teen korraga kaks eri rooga, et kõigi soovid saaksid täidetud.

„Ilmselt olen liiga palju laste eest ära teinud. Pole olnud piisavalt kannatlik. Tegelikult võiks lasta neil rohkem ise pusserdada,“ mõtiskleb kahe lapse isa Robert Linna.