Kas minust sai selline ema, nagu arvasin, et minust saab? „Kujutasin ette, et emadel peaksid olema keemilised lokid ja kitlid ja lokirullid,“ meenutab moedisainer Liisi Eesmaa meie mainumbris lustakalt aega, mil nukkudega mängis.

Pärast seda, kui peaaegu aasta tagasi sündis meie perre August, on meilt tihti küsitud: kuidas siis on elu kahe lapsega? Lühike vastus on, et kõike on topelt.

Varahommikune Narva rong väljub Balti jaamast. Jään seal tukkuma. Küllap lausa magama, sest ärkan alles lõhna peale, mis Kiviõli jaama jõudes sõõrmetesse tungib. Õli lõhn.

Teist last ootav moekunstnik Liisi Eesmaa tahaks olla ema, kellega laps julgeb oma maailma jagada – olla üksiti ta sõber, mõtte- ja mängukaaslane. „Et oleksime selline lahe gäng koos!“

„Isa tuli mu tuppa ja küsis, miks ma nii kurb olen. Vastasin: „Isa, ma pole õnnelik.“ Ja mis tema ütles? Soovitas mul naeratada. Sellega oli vestlusel kriips peal,“ meenutab Maria jutuajamist, mis ta teismeeas lukku keeras ja vaimsete muredega üksi jättis.

„Venna ei taha pesnjat, aga issi tahab pesnjat ja mama tože.“ See on mu pisike tütar Mirra, kes kaebab venna peale, sest poiss ei taha laulda õele ta lemmiklaulu „Kiisud keerutavad tantsu“.

„Poiss ronib pidevalt mu otsas, sõidab mu peal autodega või pean aktiivselt temaga mängima,“ jagab ema Külli-Carmen. Kuigi lähedane side lapsega on südantsoojendav, on see ka väsitav.

„Meie perre sündis kaks aastat tagasi teine laps, tütar, misjärel muutus vanavanemate suhtumine pere esiklapsesse täielikult. Teda justkui polekski nende jaoks nüüd olemas. Nagu ka hiljuti lisandunud pesamuna,“ ütleb Saskia.

„Tööintervjuu ja koolitus andsid mulle hea ettekujutuse täiskasvanuelust ning päris tööl käimisest. Selliseid kogemusi koolist ei saa,“ ütleb Anett-Mirell, kel õnnestus minna suvel tööle taaskasutuspoodi müüja abilisena.

Kullake, palun pane müts pähe. – Ei pane. Väljas on külm. – Ei ole. Ma muretsen, et sa jääd haigeks. – Ära muretse. Ma kurvastan, kui sa mütsi pähe ei pane. – Ära kurvasta. Mulle on tähtis, et sa mütsi pähe paneksid. – Mulle ei ole.

Kui sul on palju lapsi, siis sinu enda ega su laste riided ei tohi olla parandatud. Sinu lapse käru peab välja nägema nagu uus. Kõik liikumised tee autoga. Kui need tingimused pole täidetud, võivad heasoovijad kaevata su peale lastekaitsesse. Mõni ime siis, et lapsi saada ei taheta. Eriti veidi rohkem lapsi.

Vaeme abikaasaga juba pikemat aega poolt- ja vastuargumente, kas saada teine laps, ning otsusele jõuda ei suuda.

Selles rubriigis kogub lugejate õigusalaseid küsimusi ja selgitab seadusi lahti õigusbüroo Kivirand jurist Hanna Kivirand.

Ootasime suurte legofännidena pikisilmi reisi Billundisse. Kui siis tütar viimasel hetkel haigeks jäi ja me lennule ei pääsenud, ei lasknud me pead norgu, vaid ostsime kohe uued piletid.

Me kõik armastame ja vihkame legosid. On raske leida geniaalsemat, vastupidavamat ja arendavamat mängu-asja, ent väga keeruline on leida ka tülikamat.

Mu tütar läheb sügisel 1. klassi ning seisan päris keeruka küsimuse ees – kui palju anda talle taskuraha? Ja kas anda see sularahas või kanda kaardile?

Paljudele tähendab 20. rasedusnädalal tehtav looteanatoomia eelkõige beebi soo teadasaamist. Enamik naisi on mure beebi tervise pärast selleks ajaks unustanud. Nii oli ka Mari-Liisil, kuni tema imeline beebimull sel uuringul lõhkes.

Eesti emad-isad jätavad üha sagedamini immuniseerimiskava vaktsineerimised lastele tegemata. Terviseameti andmetel pole mitte kunagi varem olnud nii palju lapsi vaktsineerimata kui praegu. Kui langustrend jätkub, võivad rängad ja potentsiaalselt eluohtlikud haigused tagasi tulla.

Kui perearstikeskuses selgub, et beebi peaümbermõõt pole kasvanud või kaal ei vasta soovitule, kas peaks siis kohe muret tundma? Tegelikult nii ei ole, selgitab pereõde Kätlin Kauler. Küll aga on beebi jälgimine 1. eluaastal sellegipoolest tähtis.

Raseduse ajal vaevas sind iiveldus, maadlesid paistes jalgade ja libatuhudega. Sünnitus tõi valusad kokkutõmbed ja lõpuks beebit käes hoides ohkasid õndsalt: „Nüüd on küll muredega kõik!“ Paraku võib selguda, et terviseprobleeme jagub ka sünnitusjärgsesse aega.

„Ema, mida sa küpsetad? See lõhn on nii hea!“ teatas teismeline, kui koduuksest sisse astus. Sama kuulsin abikaasalt. „Muidugi sookolli maiuspala,“ vastasin ma, „spinati ja šokolaadiga pehmeid küpsiseid.“

WC-paberi sisusid koguneb koju omajagu. Mõtlesime, et teeks neist seekord mõne toreda olevuse. Pähe tuli eri variante: robot, kala, hobune, troll, linnuke, jänes… Lõpuks otsustasime teha linnu ja kala, aga teie võite katsetada muidki variante!

Ühel öösel, kui kõik lapsed magasid, tegi Ööloom oma suured silmad täitsa lahti ja vaatas enda ümber. Ta oli pisut segaduses ja unine oli ta ka veel natuke. Aga peagi sai ta aru, et ta on põranda all, kus on tema kodu.

Terav-naljaka tõsielulistel teemadel räntiva podcast’i „Võhkarid“ saatejuht Märt Koik hõikab välja nõuande tulevastele isadele: „Lihtsalt armastage oma lapsi!“ Ta möönab, et tema arvates on just sellest praegu Eesti ühiskonnas vägagi vajaka.