Kui kolleegid tahavad ühisüritustel minu üle sõbralikult lõõpida, tuletavad nad ikka ja jälle meelde seika, kuidas sünnitushaiglast neile beebi sünni kohta teavituse saatsin ja lõppu lisasin lubaduse: „Lõpetan pooleli­oleva artikli kohe, kui olen tagasi kodus…“

Lugu sellest, kuidas me tahtsime hoida saladust, et tahtsime saada last, ning samas vältida küsimusi ja pilke mittejoomise pärast.

„Kui jilus! Minu ljemmik!“ Kui Antsu sõnad slaaviliku pehmusega kõlavad, tähendab see seda, et ta ütleb kas midagi väga ilusat või väga naljakat. Ta seisab keset osaliselt üles kaevatud peenart ja vaatab üsna närtsinud kollast astrit.

„Unistasime teisest lapsest, aga selle unistuse kõrval pidin tegelema ka oma hirmudega. Ma polnud kindel, millised riskid 47aastaselt lapseootele jäämisega kaasnevad,“ mõtiskleb Keit Pentus-Rosimannus. „Õnneks läks kõik ladusamalt, kui olin oodanud.“

Sel aastal tehtud maksehäirete ülevaade on armutu – Eestis on 85 200 makseraskustes inimest, keskmine võlg 4379 eurot inimese kohta. Meiega jagavad oma rasket laenuteekonda kaks peret.

Mitmed pered võtavad vahetult enne beebi sündi või juba peres sirguva väikelapse kõrvale lemmiklooma. Kas see ikka on mõistlik ja kui, siis millised sammud tuleks enne läbi mõelda?

„Laste trennide tõttu on auto meie teine kodu. Seal me sööme, teeme koduseid ülesandeid ja mina oma tööd,“ muigab Elin. Tema kalender on nelja lapse huviringe otsast otsani täis.

Selles rubriigis annavad Rajaleidja spetsialistid nõu, kuidas lahendada koolis ja lasteaias ette tulevaid muresid.

Vaatan enda ümber ringi ja näen, et elutoapõrand on kaetud laiali pillutud mänguasjadega. Põlvekõrgusel märkan klaaspindadel näpujälgi ja köögist kostavad ühe väikese inimese hõiked, mis tõlgituna tähendavad seda, et aeg on välja mõelda tänase päeva teine toidukord.

Juba mitu kuud kihavad sotsiaalmeediagrupid küsimustest, milline talvekombe on kõige soojem ja vettpidavam. Hinnad on kõvasti tõusnud ja vanemad tahavad teha parima valiku. Koostasime suure ülevaate, et valik lihtsamaks muutuks.

„Kuigi võib tunduda lihtsam kõike laste ja koduga seonduvat üksi hallata, tasub vahepeal endale otsa vaadata ja küsida: kas ma olen õnnelik sellist elu elades? Kui vastus ei ole kindel jah, tuleb olukorda muuta,“ ütleb kahe lapse ema Anni.

Selles rubriigis kogub lugejate õigusalaseid küsimusi ja selgitab seadusi lahti õigusbüroo Kivirand jurist Hanna Kivirand.

Kuuleme seda küsimust tihti: miks jälle Küprosele? Aga sellepärast, et meie pere – minu, mu tütre ja ema-isa – lemmik-puhkusepaik on just Küpros. See on meid võlunud oma inimeste, looduse ja toiduga.

„Tuleb elada, nagu iga päev oleks viimane, samas mitte muretseda, kui selleks põhjust pole,“ teab seitsmeaastase Amii ema Maret. Naisel kulus aastaid, et leppida eluga, mille tõi kaasa sügava puudega lapse vanemaks olek.

Risti koguduse õpetaja Annika Laatsi tee viib kord nädalas, neljapäeviti, Tallinna lastehaiglasse, kus ta töötab hingehoidjana. Uurisime Annikalt, milles sealne töö seisneb.

Raseduse ajal mõtlesin korduvalt, et kuidas ma küll ära tunnen, kui lõpuks sünnitus algab. Tuttavad, kes olid juba emad, kinnitasid, et küll ma sellest aru saan, kui aeg käes on. Siiski käisin kolm korda sünnitusmajas, iga kord kuuldes, et avatust on vaid sentimeeter. Ja alles siis algas sünnitegevus päriselt.

Imetamine on side ema ja lapse vahel ning selle lõpp toob sageli kaasa rohkelt ootamatuid emotsioone. Olgu tegu beebi või juba suurema lapsega, kas ema enda soovi või muu mõjuva põhjusega, see vajab planeerimist ja lähedaste tuge. Kolm ema räägivad oma imetamisteekonna lõpust.

„Lapsed, ma saan oma kolumni!“ hõiskasin telefoni käest pannes, ise ühelt jalalt teisele hüpeldes. „Oma kolonni? Mis see on?“ imestas Laurits. „Ma ei teadnudki, et sa sellist asja tahad,“ uuris Mirt. „Miks!?“ oli Jaakob jahmunud.

Iga vanem teab, et sügav-külmutatud pelmeenipakk on täielik elupäästja. Jah, isegi tippkokad söövad kodus pelmeene. Seetõttu ei tuleks justkui mõttessegi pelmeene ise teha.

Oeh, maailmas on nii palju asju, mille pärast hirmu tunda. Jah, on tõesti. Eriti siis, kui väljas läheb pimedaks. Ja tuleb magama minna. Voodis tundub kogu maailm kuidagi kummaline. Ja teistmoodi.

Oktoobri lõpus ootab lapsi ees väga vahva pidu – halloween! Sel korral otsustasimegi Lili Leega halloween’i-peo jaoks kaunistusi meisterdada. Valmis said muumialatern ja kummitustest kett.

See on tunne, mida lihtsalt peab kogema. See on tunne, mida ei saa panna sõnadesse. See on tunne, mida ei suuda asendada mitte ükski muu inimene.