Hoiad enda käes Pere ja Kodu viimast pabernumbrit. See on ühtaegu asjade loomulik kulg, aga ka suur samm. Aeg on pöörata Pere ja Kodu ajajoonel täiesti uus lehekülg ning liikuda sinna, kus on meie lugeja – täie tähelepanuga digisse.

Kui ma kaks ja pool aastat tagasi Hõbega koduseks jäin ning sellest ajakirja peatoimetaja Eliniga kolumni kirjutamise valguses rääkisin, ei kujutanud ma ette, et mu lood saavad nii palju vastukaja.

Esimene Pere ja Kodu ilmus 26. jaanuaril 1994. Kiirelt sai ajakiri vanemluse eestkõnelejaks, käies kaasas oma aja uusimate trendide, õpetuste ja mõtetega, andis nõu ja aitas vanematel leida oma õige tee. Vaatame, mis on neid aegu iseloomustanud.

Kohe, kui sündis otsus trükkida viimane Pere ja Kodu pabernumber, sai üheks suureks küsimuseks toimetuses – kes peaks olema selle kaanel?

Kui enamikul inimestel on õla peal väikene ingel ja kurat, kes aitavad elus otsuseid teha, siis minul on peas terve konsiilium. Viimase dekaadi ümarlaua päevakava põhilised punktid on olnud: 1. Bioloogiline kell tiksub. Kui tahad emaks saada, pead nüüd tegutsema. 2. Oot, kas ma üldse tahan lapsi?

Ajal, mil kogu Eesti rahvas elas kaasa loole, kus ema hülgas Suure-Lähtrus julmalt oma vastsündinu, on meil 50 lapsendamisootel peret, kes oleksid valmis pakkuma beebile kodu silmapilk.

Miks on nii, et mõni laps reageerib väga emotsionaalselt väiksemalegi juhtumisele, olgu selleks mängukaaslase kukkumine või ema kerge haigus, aga teine laps ei pilguta samas olukorras silmagi?

Lapse valikuline või kehv söömine ei pruugi olla lihtsalt pirtsakus. Mida teha, kui oled proovinud kõiki nippe ja trikke, aga laps ikka ei söö? Millal peaks hakkama muretsema?

Kolimise suurim löök mõjub eeskätt teismelistele, kellele sõbrad on suur osa elust. Mis saab siis, kui kolimisi on palju või laps keeldubki muudatusi vastu võtmast?

Lugeja küsib: Mu vanem laps lõpetas hiljuti põhikooli ja eksamiperiood oli talle väga stressirohke – viimasel hetkel õppimine, magamata ööd, palju pisaraid ja ärevust. Tahan noorema lapsega teadlikumalt läheneda. Kuidas saaksin teda toetada, et eksamiteks valmistumine oleks sujuvam?

Paljud vanemad teavad, et kui teises toas on vaikus, pole sealt midagi head oodata. Küsisime peredelt, millised laste tempudest kõige eredamalt meeles on.

Kuidas leida võimalusi omavaheliseks intiimsuseks, kui peres kasvavad väikelapsed või juba varateismelised, kes jagavad ema ja isa vahelistest asjadest natukene rohkem?

Lugeja kirjutab: Mul on endise elukaaslasega 9aastane poeg, kes jäi pärast lahkuminekut ema juurde elama. Aasta eest, kui meie ühisest kodust välja kolisin, otsustasime koos, et laps jääb alaliselt elama oma senisesse koju. See tundus esialgu lapsele parim lahendus, sest see on talle turvaline koht. Minuga pidi laps algse plaani järgi veetma kaks nädalavahetust kuus, reede õhtust pühapäeva õhtuni. Nüüdseks on sellest kokkuleppest möödas aasta ja suhtluskord on ikka sama, kuid tunnen, et sooviksin lapsega palju rohkem aega koos veeta. Näiteks olla temaga pikemalt koolivaheaegadel. Olen teinud emale vastava ettepaneku, kuid ta pole sellega nõustunud, väites, et lapsel on oma kodus turvaline. Kas mul oleks alust nõuda lapsega kohtumisi pikema perioodi jooksul?

Kui leidsin internetist soodsad, ühe ümberistumisega lennu piletid kevadiseks koolivaheajaks Lissaboni, ei mõelnud ma kaks korda. Tehtud-mõeldud, piletid endale ja kolmele lapsele hangitud! Just nimelt „tehtud-mõeldud“, kuna mul on kombeks hakata detailidele mõtlema siis, kui reisikuupäev lähemale jõuab ning tuleb hakata planeerima, mida vaadata ja kaasa võtta, kus ööbida ja millega liikuda.

Lastele toob piimahammaste loksumine ja vahetumine tavaliselt kaasa rõõmuhõisked ja elevuse. Vanemal võib aga tekkida küsimusi. Enam levinud küsimustele vastab Meliva hambaarst dr Liisbet Palm.

Riinu elu muutus päevapealt, kui ta pesamunal tekkisid kolmekuusena epilepsiahood. Väga haruldase geenirikke diagnoosi saanud Arabella ema on nüüdseks võtnud suhtumise: kui ma ei saa muuta olukorda, saan muuta oma suhtumist sellesse.

Alloleva artikli näol on tegemist ajakirjanik Ida Isabeli sõnul kõige meeldejäävama tööpäevaga tema karjääri jooksul. Ta käis päris sünnitusmajas, dokumenteerimas päris sünnitusi. Vaatame, kuidas tal seal läks.

Iseliikuv ja äpiga juhitav vanker… tundub, et äppe ja vidinaid, mis beebivanemate elu lihtsustavad, tuleb juurde iga päevaga. Uurisime emadelt, millised innovaatilised beebitarbed on nende elu päriselt lihtsustanud ja kas uhked masinad on oma hinda väärt.

Klaara on saanud üheksakuuseks ja selle ajaga kogunenud magamata tunnid annavad ennast nüüd tunda. Väsimus on jõudnud sinnani, et lisaks mu mälule teeb trikke ka keel. Unine mina: „See… Mmm… Jaako… Mirr… Laurits! Kas sa tahad… süüa… seda… mmm... eee… pruu… puu… putru?“

Ühel hilisõhtul, kui kõik teised lapsed magasid, vaatas väike tüdruk Elli aknast välja ja imetles koos kaisukaga tähistaevast. „Ooo, ma näen langevat tähte. Vaata! Sa pead nüüd ruttu midagi soovima!“ ütles Elli oma kaisukale.

Et kevadeootus kiiremini läheks, jagan sinuga meie pere lemmikuid küpsiseretsepte, mille järgi koos lastega kokata.

Miks on nii, et mõni laps reageerib väga emotsionaalselt väiksemalegi juhtumisele, olgu selleks mängukaaslase kukkumine või ema kerge haigus, aga teine laps ei pilguta samas olukorras silmagi?