Tänavu ootab osa koolilapsi suvevaheaja asemel hoopis kooliminekut – saaks korragi enne suurt suve veel näha õpetajat, klassikaaslasi ja kooli.

“Arvasin varem, et ideaalne elu on veatu. Enam mitte. Ideaalses elus on koos valu, ilu, inetus, headus... Kui leiad ka raskustes ilu, ongi see ideaalne,” usub Teele Viira, kes koos poja Charlie ja elukaaslase Kristopheriga eriolukorra ajal Saaremaale lõksu jäi.

Ma olin 40aastane, kui Rupert sündis. Oleksin pidanud lapse varem saama, mõtisklen, kui leian last valvava kurnatud vanapaari igatsevalt välisukse poole piilumas. Nad oleksid siis rohkem jaksanud...

Paljudes peredes on vanemad sundkorras juba “puhanud”, lastel tuleb käia lasteaias ja koolilaste kodusolek venib poole aasta pikkuseks. Hinges kripeldab: kas nüüd on turvaline vanaema kallistada ja jaanipäeval sõpradega tuld teha?

Suur osa meist kasutab raseduse ärahoidmiseks hormonaal­seid vahendeid. Mõned naised kohtuvad aga ­ehmatavate ­kõrvalmõjudega – kaalutõus, vaheveritsused, libiido langus, ­meeleolukõikumised, isegi depressioon, ärevus- ja paanikahäired.

Laste haigestumist Kawasaki tõppe on seostatud COVID-19 viirusega. Kui ohtlik see haigus Eesti lastele on? Selgust aitab tuua Tallinna lastehaigla reumatoloogia­teenistuse juhataja dr Sirja Tarraste, kes on ise Kawasaki haigusega lapsi ravinud.

Kaks last väikese vahega – olin selle kohta kuulnud üsna vastandlikke arvamusi. Mina jäin uuesti lapseootele, kui esimene laps oli üheksakuune.

Kui perre sünnib laps, arvestad, et elu muutub põhjalikult. Meil aga hakkasid suured muutused pihta juba ootusajal, kui kolisime Austraaliast Eestisse, ja kulmineerusid sünnitusel ootamatu keisrilõikega.

Pisitütre tatsuvad sammud jõudsid magamistoani. Pigistasin silmad kõvasti kinni ja teesklesin magajat. Õige pea kuulsin last ütlevat: “Tasa, emme tudub!” Mulle tikkus pisar silma. Ei, kallikene, emme ei tudu. Emme lihtsalt ei taha ega oska täna suhelda. Ega eile. Või homme.

“Lapse jonni peale ise nutma pursata on igal juhul parem kui põnni peale karjuda,” ütleb kolmeaastase Jakobi ema Aveli.

Vokaalansambli Others laulja Triin ja ta kaasa Marko tähistasid mais pesamuna Emma esimest suurt sünnipäeva. Sellesse aastasse mahtus ka mitmekuuline magamatuse periood, mida aitas lahendada unenõustaja.

Kaks kuud isolatsioonis tegid päris hästi selgeks, millest üks inimene elus puudust tunneb. Nüüd, kus piirangud on leebumas, tekitavad taaskohtumised suurt rõõmu.

“Tüdrukud, mul on teile kooliaasta eduka lõpetamise puhul üllatus!” teatan lastele, kui nad rongiga isa juurest tulevad.

Laste kasvatamine on huvitav kunst. Arvad, et sina õpetad, kuid tegelikult õpetatakse hoopis sind ennast.

Olen mures oma seitsmeaastase lapse pärast. Sügisel läheb ta kooli, aga lasteaias enam sel suvel käia ei tohi ja kodus on tal kogu aeg igav. Hommikul ärgates hakkab pihta: mida ma nüüd teen? Tavaliselt oleme suvel perega palju reisinud ja üritustel käinud, aga sel aastal on ju teisiti – suuremad reisid ja üritused jäävad ära ning meil on suur osa puhkusest eriolukorra ajal välja võetud. Mul ei tule endal ka enam pähe tegevusi, mida talle ette sööta. Soovitan minna hoovi teiste lastega mängima, aga seda ta ei viitsi. Soovitan lugeda, ta ei viitsi. Mida peaksin laskma lapsel teha? Mõni päev mõtlen juba, kas see on normaalne, et ta ei suuda üldse endale ise tegevust leida. Või ei oska mina olukorda õigesti lahendada? Las ta igavleb – nii areneb loovus!

“Meie tütar ja poeg on üsna keerulises seisus — nad tahaksid minna suvel maale vanaema juurde, kuid ei saa, sest laste tädi elab nüüd temaga koos ega taha oma majja lärmakaid lapsi,” kirjutab pealinnas elav Elle.

Kui päike paistab, ei taha meie peres keegi kuulda jopest ega mütsist. Sestap lasin Kertul (3) ja Ukul (5) teha seekord tuulekella. Räästas rippuva meisterduse pealt on selgelt näha, millal on tuul nii tugev, et jaki ja mütsita ei saa!

Suvi saabub ikka suure hurraaga. Pea aga hetkeks hoogu, et suverõõme ei varjutaks päikesepõletus, mis sillutab teed nahavähile. Naudi päikest turvaliselt!

“Minu jaoks oleks suurim kompliment, kui lapsed ütleksid, et olen täiesti tavaline isa,” naerab üks Eesti tunnustatumaid trummareid Reigo Ahven, kes karantiiniajal lapsedki trummiusku meelitas ja nendega nüüd Ahven TVs musitseerib.

Luna tuli päev pärast mu kalli ema matuseid. Kodus. Oma issi Ericu, vendade Maru ja Hugo, ämmaemand Ingridi ja mu sõbrannade toetusel. Juhtus nii, et sel päeval astus meilt läbi kaks sõbrannat. Nende naer, laste toimetused ja mängud allkorrusel tekitasid mõnusa rahuliku tunde. See oli mu neljas sünnitus ja kolmas kodusünnitus. Emotsionaalselt kõige raskem, aga ka kõige ilusam.

“Meie motoks on, et suhe on tiimitöö. Ray on minu kalju ja mina tema vikerkaar,” ütleb Sauelt pärit Ragne, kes juba tosin aastat abikaasaga USAs Texase osariigis elanud.

Tundsin end oma abielus nagu puuris. Puuris, mille uks oli tegelikult lahti, aga ma ei julgenud sellest välja minna. Ma ei olnud ju kunagi väljas käinudki – olen olnud abikaasaga koos üle poole elust, 24 aastat. Siis aga võtsin julguse kokku ja kolisin meie ühisest kodust välja.

Marjahooaeg pakub ohtralt mänguruumi. Kui moosist isu täis, proovi mammudest teha põnevaid salateid või lihamarinaadi. Maitsev kooslus on ka lõhe ja sõstardega mahlane võileivatort. Lihtne marjakook või kodune jäts paneb i-le täpi.