Minu laste kõige valusamad õnnetused on juhtunud minu silme all. Alles hiljuti kukkus noorem poeg elutoas toolil kõõludes nii õnnetult põrandale, et tuli huult õmblema sõita.

“Rica lugemisoskuse pärast ma ei muretse. Küll tekitab minus kerget ärevust kooliga kaasnev rutiin,” tunnistab Piret Laos, kelle tütar on nüüd 1. klassi laps.

„Mulle ei meeldi olla ema!” prahvatas üks postitaja pommina positiivse ja rahumeelse vanemluse Facebooki grupis. Sinna otsa sadasid sajad kommentaarid ja jagamised – ühtäkki julgesid paljud tunnistada, et on isegi mõnikord nii tundnud. Kummalisel kombel näis neid emasid ühendavat üks: nad püüdsid ennastsalgavalt olla parimad emad, tegemata endale järeleandmisi. Kas see võikski olla põhjus, miks me vahel tunneme, et igatsetud emaroll ja südamepõhjani kallid lapsed on kui ränk koorem? Kaks naistjagavad oma vaatenurka, kuidas emadusest rohkem rõõmu tunda.

Uskumatu, et sel sügisel täitub mul 10. aasta õpetajana. Polegi nii noor õpetaja enam, või mis? Selle aja jooksul olen kogenud palju, mida uue õppeaasta eel soovin teiega jagada.

Kui mu poeg Rupert sai kolm, olime nõutud – ta pidi sügisest uuesti lasteaeda minema, kuid õpetajad keeldusid teda sinna mähkmega vastu võtmast ja poiss ise keeldus kategooriliselt potist.

“Sellise õnnetuse läbi teinud lapsed enamasti ellu ei jää ja kui jäävad, siis püsiva ajukahjustusega,” kuulis Pilleriin arstilt, kui ta tütar Loreen rõdult alla kukkus.

“Suhe hakkas logisema poja koolimineku ajal, sest esimeses klassis ilmnes lapsel hulk muresid. Mees süüdistas poja probleemides mind, teatas, et ma ei oska last kasvatada,” alustab Kaire oma lugu.

Minule oli sünnitus tabuteema. Mu lapsepõlvekodus ei räägitud, kuidas kellelgi sünnitus on läinud või mida see endast kujutab. Teadsin vaid, et mingil ajal hakkavad “väga teistsugused valud” ja “pärast on kõik unustatud”.

Sinu beebi teeb iga kuu suure arenguhüppe. Kuidas ta arengut parimal viisil toetada ja mis mänguasju koju soetada? Nõu annavad füsioterapeut Maarja Säde ja logopeed Riin Naestema.

“Olin valmis selleks, et lapsel 12–13aastaselt puberteet algab. Et juba kuue-seitsmene võib oma mina otsinguil tujutseda ja uksi prõmmutada, tuli mulle uudisena,” tunnistab Liina.

Esimene aasta emana on pannud mind oma sõnade tähenduse üle sügavalt mõtlema. Kuidas lapsega rääkida – sõnastada vajalikud piirangud ning suunata teda negatiivsust külvamata ja ta enesehinnangut riivamata?

Mu poeg läks eelmisel sügisel Tallinnas kodulähedase kooli 1. klassi. Juba mõne nädala pärast hakkas koolist tulema signaale, et asjad on halvasti. Õpetaja sõnul ei püsi poeg paigal, kipub jutustama ja tundi segama. Kui teda korrale kutsuda, on rahu majas viis minutit. Lisaks ei oska ta hästi lugeda, vaid veerib pigem. Mina leian, et 1. klassis peakski lugema õppima, mitte kooli saatma täiesti valmis last. Veebruaris arenguvestlusel soovitas õpetaja pojale väikeklassi ja küsis, kas oleme lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäire jooni märganud. Poiss on elav ja püsimatu tõesti, aga selles pole mitte midagi ekstreemset. Olen mures ja segaduses – miks ta kohe kõrvale lükatakse ja nii vähe aega antakse kohaneda? Vaid pool aastat jõudis ta käia 1. klassis, kui klassivahetuse jutt tekkis. Eriolukorra tõttu jäi see soiku, kuid saadan poja 2. klassi väga segaste ja pahade tunnetega.

Jaanipäeval sündinud tütar Iida muutis Jane ja Raimond Kaljulaidi elu hoopis värvilisemaks ja rõõmsamaks. Seda magamata ööde kiuste.

Kes on kunagi mõne pahega maadelnud, teab, kui raske on loobuda. See nõuab sisemist tugevust ja distsipliini ning libastumisoht ootab sind elu lõpuni nurga taga.

Istusime Katuga üks õhtu teetassi taga ja heietasime vanadest aegadest. Ärge nüüd arvake, et kahekesi heietamine meil igapäevane värk on. Pigem on need hetked haruldased, kuid seda väärtuslikumad.

Jäin hiljuti mõtlema: mida õpib laps, kellele kingitakse üksnes raha? Ja kes kingib ise teistele vaid raha?

“Mees ütleb, et minu muretsemine ajab terve pere hulluks. Meil on kaks tütart – kahene ja viiene – ning ma kontrollin tõesti pidevalt, kas lastega on kõik hästi. Kuid seda teevad ju teisedki emad?” kirjutab Anett (28).

Kasvuhoones oli palav, kuigi august hakkas juba lõppema. “Pöörake end rohkem päikese poole, poisid!” õpetas üks suur tomat teisi. “Laske ikka teisele küljele ka päikest paista, meil on viimane aeg küpseda.”

Kertu (3) ja Uku (6) käisid aardejahil, et teha päris oma loodusraamat. Väikesed loodushuvilised võtsid seekord luubi alla pisemadki detailid enda ümber ja panid põnevaimad aarded kaante vahele.

“Mu ema on energiapomm ja seda on ka mu pisitütar Rubi. Neil on palju ühiseid jooni ja nad saavad ideaalselt läbi,” kirjeldab Tomi oma ema Lydia Rahulat.

Suvi on seljataga, heinapebred juustest kammitud ja varbad puhtaks leotatud. Siin üksteist 1. klassi astujat, kes sel aastal rõõmsalt kooliteed alustavad.

“Olime paar veel enne, kui teineteist ihusilmaga nägime,” meenutavad Önder ja Hedwyka, kes on juba 11 aastat elanud koos Türgis mäsleva Musta mere ääres Samsuni linnas.

Muidugi on kõige mõnusam, kui last võtab pärast kooli sooja toiduga vastu ema, isa või vanaema. Paraku pole see sageli võimalik. Siis on tore ka see, kui ees ootab armastusega ette valmistatud kõhutäis.