Päris mitu lugu novembrinumbris räägivad isadusest. Valli mõtiskleb selle üle, et kui ta otsustas poja üksi ilmale tuua, ei osanud ta arvatagi, millist puudust hakkab poiss tundma isakujust (lk 45).

“Olen terve elu olnud pigem üksi rühkija ja kõigega ise hakkama saanud. Mihkli tulek minu ellu õpetas mulle, et alati ei pea üksi kangelast mängima. Vahel võib lasta end lõdvaks ja toetuda oma tugisüsteemile,” ütleb Nele-Liis ­leebe rahuloluga.

Jõudnud kolmekümnendate teise poolde, tekkis naisel tunne, et aeg luua pere on küps. Ülikool ammu läbi, hea karjäär ja sissetulek lubasid unistada turvalisest pereelust. Mida aga polnud, oli sobiv isakandidaat. See pole enam lahendamatu probleem.

Olin viiendat päeva haiglas, kui äkki oli mu ümber mitu arsti ja nad küsisid, kas võivad mulle keisrilõike teha. “Jaaa! Päästke ta!” karjatasin. Kell kaheksa õhtul saatsin mehele sõnumi: “Minek!”

“Ühe suure nutu ajal, mil polnud võimalik vahet teha, kes nutab kõvemini – kas mina või poeg –, jooksin poodi ja ostsin rinnapiimaasendaja,” kirjeldab nelja lapse ema Britt.

Oled ilmselt isegi vahel tundnud, et emotsioonid löövad lainetena üle pea ning tahaksid olla mõne minuti üksi, rahus ja vaikuses. Just niimoodi tunnevad mõnikord lapsedki, kuid nemad ei oska seda sõnastada ega endale rahunemiseks kohta leida.

Ta enne teeb ja pärast mõtleb, ärritub pealtnäha väikeste asjade peale, on väga rutiinitundlik, jääb ühte mängu või tegevusse kinni ega ole nõus muutustega, lööb või hammustab, et oma tahtmist saada. Kas tuleb tuttav ette?

“Mu nelja-aastane poeg teatas lasteaias, et tal on tugev ja osav isa, kes on parasjagu tööl. Kord Itaalias, siis Jaapanis... Mõistsin, et see pole vale, vaid lapse fantaasia kellestki, kellest ta nii väga puudust tunneb,” möönab üksikema Valli.

Daniel ja Eleri Viinalass alles harjuvad uutmoodi pereeluga, kus ühe tütre asemel on kodus kaks – lisaks kahesele Elviinele ka 1,5kuune Ella.

See pole eriline uudis, et inglise keel uksest ja aknast sisse pressib. Küll tegi mind veidi nõutuks, kui meie kaheaastane ühel õhtul elutoast kööki saabus ja “Mommy, please! Daddy, please!” öeldes endale õunatükke palus.

Miks ma olen seest emotsionaalselt täiesti tühi ja miks olen astunud vastu oma senise elu väärtushinnangutele?

""Näh," ütleb Lydia ja vahetab enda valitud raadiokanalit. Miks sa kanalit vahetasid, küsin talt. See on ropp laul, vastab laps õlgu kehitades." Just nii alustab seekord oma kolumni roppuste teemal Elis Seppius.

Nelja lapse ema Kersti (50) teab hästi, mida tähendab raske immuunpuudulikkusega elada – seda oma poegade tõttu. Ta uskus pikka aega, et rinnapiimas olevad antikehad aitavad beebil tervena püsida ning ei mõistnud seetõttu, miks see tema kohta ei käi.

Mihkel ja Beatrice ­mekkisid seitse aastat tagasi värskendavat õunasiidrit ja mõtlesid: miks mitte ise siidrit toota? Nüüd elavadki nad laste Vidriku (5) ja Kalevi (3), koera, kolme kassi ja viie kanaga Québeci provintsis oma õunafarmis.

“Pärast kolmanda lapse sündi hakkasime teineteisest aina kaugenema. Varem oli naine minu päralt, kuid nüüd oli meil mitu last, kes otsustasid meie elu ja vabaduse üle,” tunnistab Peeter.

Minu 2. klassis käival tütrel on tekkinud koolis tõsised enesehinnanguprobleemid. Otseselt teda ei kiusata, aga keegi klassi tüdrukutest temaga sõbrustada ei taha ja sünnipäevadele teda ei kutsuta. Tütar on veendunud, et asi on selles, et tal pole kalleid brändikaupu nagu teistel. Nüüd laps nutab hommikuti, et ei taha kooli minna. Ma ei pea õigeks lapsele kalli iPhone’i või Vansi tenniste ostmist selleks, et ta klassiõdede seas popp oleks.

“Meil on 5aastane poeg ja 3aastane tütar. Mees on lastele väga hea isa ja veedab nendega koos palju aega. Paraku on mul mehega lastekasvatusest üsna erinev arusaam ja tülid sel teemal on järjest sagedasemad,” kirjutab Minna (37).

Küll tahaks, et lapsed püsiksid terved! Apteekide ja toidupoodide riiulid on toidulisanditest pungil, kuid milliseid neist valida ja mis tõepoolest immuunsust turgutavad? Ja kas üldse?

Riinu ees laual lebasid valge paberileht ja värvipliiatsid. Õpetaja oli andnud ­ülesande joonistada pilt mardipäevast.

Sügis annab palju aega tubasteks tegevusteks. Mida ette võtta, et saaks lõikuda, liimida, voltida ja värvida? Kertu (3) ja Uku (6) näitavad, kuidas meisterdada akvaarium lahedate mereelukatega, et mängida teatrit.

Nii palju kilkeid ja südamest naerulagistamist kui sel teekonnal isasid lastega ühte kaadrisse mahutades pole mina ammu kuulnud. Nägin seda sidet, mis on lastel oma isadega, ja kuidas lapsed tõesti tahavad koos olla, päriselt. Nii et võtke aega, olge koos, mis saab veel tähtsam olla. Jagage armastust ja see, mis tagasi tuleb, on kordi suurem. Andke andeks, emad, seekord on rambivalguses üksnes isad! Elagu isadepäev!

Parim kingitus issile on väikeste käte abil valmistatud kook – midagi jõukohast saab laps iga asja juures teha – ja mõnus päev pere seltsis. Head isadepäeva!