Seekordses ajakirjanumbris toome esile suurepärased õpetajad, lasteaia omad. Tunnen, et need õrnad ja suure südamega inimesed vajavad õpetajate päeval rohkem märkamist ja tunnustamist. Aitavad ju just nemad meil suunduda oma igapäevatoimetuste juurde, pakuvad pikkadel tööpäevadel meie põnnidele mängulusti ning annavad meile kindlust, mida lapsi neile jättes vajame.

See oli oktoobris kolm aastat tagasi, kui meie perega liitus kõige pisem Piltsberg, Madeliine. Kolmanda järjestikuse tütre sünni puhul polnud õnnitlused enam nii suurejoonelised. Eriti ägedad olid mõned vanemad daamid, kes pisarsilmil õnnitlemise asemel mulle hoopis kaasa tundma tulid: "No Illimar, pole hullu, et jälle plika tuli, küll neljas poiss tuleb!"

Olen ametilt grimeerija ning enne lapsi pidasin blogi ja postitasin Instagrami just iluteemadel. Minu teekond pereteemade influencer ’ina sai alguse 2018. aastal, kui sain esimese poja. Jagasin blogis oma sünnituskogemust ja see kõnetas inimesi. Mina jällegi tundsin, et oleks põnev jagada oma teekonda emana ka edaspidi. Koos rõõmude, murede, seikluste ja väljakutsetega – kogu täiega.

Terje Reesaar (41) arvas pikalt, et rohkem ta lapsi ei saa. Põhjusteks nii esiklaps Greete (13) pikk ja keeruline sünd kui ka suhte­probleemid endise abikaasaga. Aastaid hiljem praeguse kaaslase Atsiga (45) kohtudes läks elu aga oma rada ja sündis Karl (1a 10k). Laste suurele vanusevahele Terje esiti ei mõelnud, kuna tutvusringkonnas oli palju selliseid lapsi. Küll aga ei soovi Terje vanemat tütart noorema hoidjana rakendada, kuna leiab, et sellist asja tegema ei peaks.

Oli pime sügisõhtu, kolliperes käis vilgas tegevus. Nad olid just naasnud halloween ’i-retkelt, koputanud ustele ja karjunud: “Kas komm või pomm?” Nüüd sorteerisid nad saaki. Seda oli suur kuhi, kus leidus õunu, üllatus­munasid ja igat sorti komme: iiriseid, lutsukaid, pulgakaid ja muidugi ka šokolaadikompusid.

Pasta on toit, mis meeldib lastele. Kodustes pastaroogades üritan hoida vahekorda 50:50 — pool pastat ja pool muud kraami. Eriti aedvilju armastan ma sinna peita! Enamik retsepte algab sõnadega “prae sibul ja küüslauk võis”. Ja tõesti, need kodumaised tervise­turgutajad ei maksa palju ja makaronide seltsis ei pane neid tähelegi. Ja muidugi täisterapastatooted: kui lapsi kohe nendega harjutad, maitsevadki need rohkem.

Kas oled märganud, kui vastutusrikast tööd teevad su põnnide õpetajad? Nad võtavad igal hommikul kaissu su kahese, jooksevad majaringe su väsimatu kolmesega, räägivad hingest hinge lugusid viiesega ja poetavad pisara, kui seitsmene pajatab kooliootusest. Seekordsel õpetajate päeval tunnustame ja täname just teid, lasteaiaõpetajad. Aitäh selle suure töö, vaeva ja hingesoojuse eest!

Selle Kurtna külas asuva kolmetoalise korteri sisekujundusel hoiavad Instagrami kaudu silma peal inimesed üle Eesti. Anna Lutteri (30), tema kaasa Algo (34) ning nende poegade Pääreni ja Pelle kodu on viimse detailini läbi mõeldud ja kõik siin on suuresti ka enda tehtud.

“Vivian, kuulake nüüd tähelepanelikult. Teie laps on segatuharseisus — ma tunnen tema peput ja jalgu. Te tulite haiglasse liiga hilja, nüüd pole muud teha kui ise sünnitada. Teil tuleb end selili keerata,” ütles arst. Ainult mitte selili, mõtlesin mina õudusega…

“Kui miski ei lähe nii, nagu plaanitud, tabab sind tunne, et see, mis juhtus, on hullem kui surm. Ma oleksin nagu kusagile kuristikku kukkunud,” meenutab Rutt hetke pärast sünnitust, kui ta Albertile otsa vaatas ja taipas, et lapsel on Downi sündroom.

“Olime hiljuti kodu lähedal jalutamas, kaasas käru ja jooksuratas. Henri tüdines rattast. Hakkasin seda kärule tõstma ja samal ajal märkasin, et poiss läheb autotee poole,” meenutab Mari.

„Soovisin, et mu esimene laps sünniks siis, kui olen 29. Pärast 10aastast tutvust Kristjaniga. 29aastaselt jäingi lapseootele, paraku rasedus katkes ja rohkem mul rasestuda ei õnnestunud. Meie beebid sündisid lõpuks 14 aastat hiljem. Tänu arstiabile. Ja tänu teisele naisele,“ paljastab Anu.

“Elan praegu oma elu kõige õnnelikumat aega,” õhkab Keit Pentus-Rosimannus, olgugi et pärast väikese beebi kõrvalt tööle naasmist on ta elu üks korralik töö- ja pereelu pingpong. Õnneks on tal toeks abikaasa Rain, kes on täiskohaga pühendunud pisikese Iti Loretta kasvatamisele.

Krõbekülm pole enam mägede taga ja varsti tuleb talveriided kapist välja kraapida. Uurisime, missugused on kõige talvekindlamad mütsid ja kindad.

“Mind ei ole enam siin.” Nii ütles vanaema mulle korduvalt, kui tal suvel oma lapsepõlve­kodus külas käisin ja ta väikestest, üha enam kokku kuivanud kätest kinni hoidsin.

Mälu kisub magnetina lapsepõlve ja need pildid, mida silmade sulgedes näen, panevad õlgu väristama. Mõtlen huumoriõudusega, kuidas see võimalik oli.

Muusikud Sofia Rubina-Hunter ja Jason Hunter said suvel perelisa, kui sündis Natan. Pisipoiss on hoopis teisest puust kui ta õde Naima beebiajal, tunnistavad mõlemad vanemad.

“Oleme maailma igavaim pere: eestlasest ja sakslasest rahandus- ja maksuinimesed ning nende šveitslastest lapsed,” naeravad Thorsten (41) ja Piret Lensch (38), kelle üdini rahvusvaheline elu on viinud nad Baselisse Šveitsis.

“Suured võlad, magamatus ja beebi. See kõik lükkas meid abielukriisi, mis päädis teineteise solvamise ja karjumisega. Me ei uskunud, et sellest võitjana väljume,” meenutavad augustis 14. pulma-aastapäeva tähistanud Eveliis ja Marek.

Pere ja Kodu lasteosa kaasautor Krista Kruve tutvustab raamatuid, mida ta lapsed Uku (7) ja Kertu (4) raamatukogust välja valivad. Uku ja Kertu lemmikteoste hulgast leiab nii toreda pildimaterjali kui ka kaasahaarava tekstiga loomingut.