Lenna lükib süvenenult hõbedasi rõngaid ühest sõrmest teise. Lõppev aasta on teda õpetanud tõmbama pidurit, küsima, kas kõigele, mida elu kassikullasel kandikul ette kannab, tuleb ikka öelda jah. „Õnneks pole ma läbipõlemist kunagi kogenud. Tunnetan ära, kui olen ohtlikule piirile lähedal,“ mõtiskleb ta. Kui tunne kuklas koputab, on aeg viibata veiklevatele tuledele adjöö ja pöörduda tagasi koju. Sinna, kuhu süda päriselt kutsub.