Porto. Kirjanduslikult liialdades umbes sada aastat tagasi. On südaöötund. Tean, sest eemalt kõmisevad kirikukellad on äsja õnnistanud magavat linna kaheteistkümne hõbeheleda löögiga.

Klassikaline õiemuster lubab päris põnevaid kombineerimismänge. Punane kotike kätte, valged kingad jalga ja... minek!

Õnneks ei ole siinne ilulugu nii kurb kui samanimeline muinasjutt. Meie versioonis saab kangelanna helklevad huuled, niisutatud naha ja pärlendavad silmalaud.

„Riided on elutud asjad, millele ise elu sisse puhume,“ leiab kunstiturundaja Kristel Kont. Naise karjäärivalikud on jõustanud tema garderoobi ja teinud riietumisest omaette eneseväljendusvormi.

„Ma ei mõtle nii, et oh, kui olen 70, siis hakkan surfama. Misasja?! Murran niimoodi veel vaagnaluu ära,“ naerab saatejuht Keili Sükijainen pead nõtkelt kuklasse heites. „Mina tahan elada olevikus.“ Ta teab, et õnn on peitub argises, mitte mantras, kui veel selle asja kätte saan, vaat siis olen õnnelik… Õnn on kogu aeg kohal. Vilede ja kelladeta. Sinu (s)ees.

Inglise keeles on väljend people-pleaser. See tähendab kroonilist meeldijat, inimest, kes sätib teiste vajadused alatihti iseenda omadest ettepoole. Olgugi et sisekosmosest kaenuna võib see näida ülima altruismina, siis lõpuks selline „lahkus“ vaid lämmatab. Sinu enda.

„Huvitavad ajad on,“ tunnistab Laura Kalle. Hiljuti vabakutseliste leeriga liitununa tunneb ta aina rohkem kohustust öelda ei väljast tulnud ideedele, et teha ruumi sellele, mis tahab päriselt südame pealt välja saada. Ent ajad on tõepoolest huvitavad. Ja seda igas mõttes.

Juukseehete võidujooksus on saavutanud suure edumaa pisikesed lipsud, mis oma langevate lintidega soengule liikuvust lisavad.

Tavaliselt oled suvel rõivabutiiki astudes ümbritsetud värvimerest. Kuid mitte seekord. Hooaja kõige kaunimad kleidid on hoopis valkjates toonides (jah, neid on mitmeid ja „kaerapiim“ on nendest ühe ametlik nimetus!).

Meie jaoks nii tavaline riietusese oli veel mõnikümmend aastat tagasi pidevate eetiliste vaidluste algatajaks. Tundub, et bikiinid võitsid ja moraalijüngrid pidid leidma midagi uut, mille kallal hambaid teritada.

Sel kuul lubame juustel näidata oma tõelist iseloomu, katsetame mitmekülgset päikesekaitseõli ja värvime laud helkivalt roosaks.

Veel mõnikümmend aastat tagasi tuli korralikul kodanikul lisaks muudele andmetele märkida passi oma juuksetoon. Koos värvimise populaarsuse kasvuga kadus ka inforida.

Lendle kui liblikas ja puhke suveõhtu kerguses stiilselt õide.

Loomaarstist ja maasikakasvatajast õpetaja Maris Kriggulsoni karjäär on kirju kui kihnlase kinnas. Tõsi, selleks et käpik saaks paras, tuli kõigepealt lahti harutada nii mõnigi liiga jäigalt kootud rida. „Ma ei saanud enam poes käia, sest mõtlesin, et kõik inimesed, kes kuskil seisavad, tahavad minust midagi,“ meenutab ta hetki enne suurt läbipõlemist.

Kes partneri truudusetust kogenud, teab, et see on üks suurimaid tujurikkujaid üldse. Miks see nii valus on ja kas seda on võimalik vältida? Miks ta seda tegi? Kes on süüdi? Mida ma valesti tegin? Mis tal viga on!? Kas monogaamia on üldse võimalik?

7. jaanuar 2023. Mari ärkab veidra unenäo peale, kus ta surnud onu end ilmutab ja ütleb: „Sa pead endaga tegelema!“ Samal hetkel kihvatab rinnas meeletu valusööst. Sekundiga teab Mari, mis tal viga on.

Ta võib ju teada su jalanumbrit, sünnimärkide arvu, ema neiupõlvenimegi, aga... tema kuuldeulatuses kakada – ei iial! Miski ei kahjusta ühe leedi veetlevat olekut enam kui visuaalne (ja vahel ka vali) tõend, et sinagi oled kõigest lihtsurelik, kes käib potil.

Neli aastat tagasi nentis näitleja Rasmus Kaljujärv (43), et tahaks osata tohutult palju: „Alates sellest, et miks kuradi pärast ma peaks oma riideid poest ostma? Õmbleks ise püksid.“ Aga miks mitte? Äkki on aeg nüüd küps, pakun, kui seekord jutuajamist kokku lepime. „Väga kummaline,“ kostab ta. „Paar päeva tagasi leidsin maal pööningul vana õmblusmasina ja just siis võtsid sina ühendust. Tasub asju välja öelda! See ongi manifesteerimine.“

„Ma ei suuda trennita,“ ütleb räpiartist villemdrillem, kodanikunimega Villem Reimann (23). Vanemad andsid talle ühe väärtuslikuma stardipaketi: suunasid lapsena sportima käigupealt, sundimata.

On kokteile, mille nautimine ei küsi kellaaega ega sõidudokumenti, ning palavust peletavad need vaat et pareminigi kui kraadiga nimekaimud.

Enamik inimesi ei tea, et olen saarlane. Ilmselt isegi paljud mu head sõbrad. Mina ja Saaremaa oleme alati kokku käinud.

Pisike Malta mahutab pööraselt palju ajalugu, veel rohkem kirikuid ja sillerdavaid supluskohti. Kenale päevitusele lisaks pakib see külalistele koju kaasa hulga hämmingut, kuidas selline riik 21. sajandi Euroopas eksisteerida suudab.

Alusta oma hommikut nagu Soome president – siis on mõnusasti energiat, et ka meie teistest soovitustest snitti võtta.

Tõsielusarja „Eluga Hispaaniasse“ osaline Veronika Vallimäe jagab soovitusi Malagasse reisijatele, aga avaldab ka ühe kohalikele omase supervõime, mida peab veel ise kõvasti harjutama.