Marit Ilisoni on keeruline ühe kõikehõlmava sõnaga defineerida. Kunstnik, loovhing, võlur. Püha kolmainsuse vihuviimane pole juhuslik, kõigest kauni kõlaga sõna. Nõnda nagu Mariti loodud interjöörid on nüüdisaegselt muinasloolikud, kirjeldab ta ka elu tihtipeale just sõnaga „võluv“. Isegi, kui see pigistab või pitsitab, sakutab silmanurgast pisara, on ses teatud lumm, suhkrune valu, millest ajaga saab elus olemise võlu.