Kui mu vanaema veel elas, armastas ta rääkida lugu, kuidas ma lapsena – tähtsal pilgul, punaste kummikute vilkudes – traktorikütuse tünnis käsi pesemas käisin. Detsembris, kui küünlad laual põlevad, mõtlen palju vanaemast ja vanaisast. Sain nendega veeta üle 30 aasta oma elust. See on suur kingitus, sest kevaded, mil nina veel tatist tilkus, ning suved, kui jalad olid paljajalu jooksmisest püsivalt mullased, on tänaseni minu kõige armsamad mälestused lapsepõlvest.

Et glamuurist maksimum välja pigistada, sobita kokku eri tekstuure ja kangaid. Rohkem on rohkem!

Kaval taktika aasta kõige pimedama aja üleelamiseks on see enda kasuks tööle panna. Häid nippe selleks jagub ka ilu vallas.

Lauljatar Anett Kulbini garderoob on täis võluvaid ja ootamatuid kooslusi – täpselt nagu naine isegi, kes paneb aastale punkti seni suurima soolokontserdiga.

Tema eluseiku, äratundmisi, uitamisi mälestuste hämaraladel võiks kirja panna kordi rohkem. Olgu aga kolmkümmend, kuna just nii palju aastaid artistina laval tähistab Koit Toome (46) jaanuarikuus. Taasaavaldame detsembrikuu kaaneloo.

„Rõõmsad jõulud tuppa lase tulla,“ leierdab pühaderaadio. Ent mis siis, kui tuppa pole tulemas kedagi või midagi. Kuidas lohutada lohutamatut?

Minevik on üks sinu väsimatumaid sabotööre, leiab näitelajatar Eva Koldits, kes kogenud seetõttu nii tupikuid kui ka turbulentsi.

Ei ole ühtegi teist aksessuaari, mis tekitaks inimestes nii vastakaid arvamusi. On neid, kes tunnevad end käekellata ihualasti, kuid ka teisi, kes pole seda ealeski randmele pannud.

Sädelus ja pidu – kes neid suudaks lahuta. Selgub, et glitter ei ole ainult pidude ja naiste pärusmaa. See on võimalus unistada paremast tulevikust ja piire lõhkuda.

Kuigi lips on üks populaarsemaid isadepäeva kinke, võiks järgmine kord kaaluda selle kinkimist mõnele olulisele naisele oma elus. Viimaste aastatega on aksessuaari populaarsus daamide garderoobis hüppeliselt kasvanud.

Alusta tööd iseenda välimuse kunstilise juhina, kasutades sära, vorme, värvi ja drapeeringuid pisut teistmoodi kui tavaks. Edu pandiks on enesekindlus.

243 kilomeetrit Tallinna linnamüürist, 221 elanikku, kolm sõsarat, üks Michelini tärn. Lüllemäel on kõik võimalik.

„Püsima jäämiseks peab midagi muutuma,“ ütleb Eesti kuulsaima elektroonilise muusika klubi Hall looja Elena Natale (54). Tõdemus puudutab neid mõlemat.

Juba levinud rahvatarkus kutsub olema suupruukimisega ettevaatlik. Ent kui vanasõna liiga tõsiselt võtta ja igas pingelises situatsioonis tummaks muutuda, võib juhtuda, et valad tulekahju kustutamise asemel ainult õli tulle. Ehk me peame rääkima vaikimisstreigist.

Taasavaldame detsembris ilmunud artikli. Möödunud suvel sõitsin sõpradega Viljandist Tartusse. Terve tee mängis taustaks estraadihõnguline tehisintellekti aktsendiga lugu, mida kõik südamepõhjast kaasa üürgasid. Paarkümmend kilomeetrit hiljem lõõritasin isegi: „Mu vend on lesbi...“

Me lõpetame, tsiteerides üht revolutsioonilist teatritruppi, kui nad teatasid oma otsusest pillid kotti panna. Rubriik „Keha lugu“ lõpetab. Viimast korda neil külgedel – mitte keha lugu, vaid kogu lugu.

Kauaigatsetud jõulumaitsetest võib juba keset pühi villand saada. Et seda ei juhtuks, kasuta neid kohe ootamatul kujul või anna peolauast järele jäänud kraamile teine võimalus. Ülejäänud hapukapsast ja kartulist saad sõltuvusttekitava piruka, pardist aga vürtsika aasiapärase supi.

Olgugi et on novembrikuu algus, ehib Hanna Loodmaa-Saarmanni koduust igihaljas pühadepärg. „Hakkan päriselt pärast jaanipäeva jõuludele mõtlema,“ naerab Hanna. Hinges ootus, linnasüdames kodutunne.

México La Roma linnaosa näeb välja nagu süütu eelmisest sajandist välja astunud kaunitar, kes naerab oma imetlejatele näkku, sest ta teab, et ei siis ega praegu ole temas midagi tavalist. Ei ole harilikud tema aedades joodud hommikukohvid ega pähe tulevad järgmised reisiideed.

Kostita külalisi, kuid ära unusta ka vaimutoitu.

Saa teada, millest ei suuda Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere juunior kunagi oma näppe eemal hoida.