Mõelda välja, mida täna õhtuks süüa teha, võib olla tõeline peavalu. Aga ka see toit, mis lõpuks valmib, võib peavalu põhjustada. Ole oma valikutes seega tark!

Peatoimetaja tõstis koosolekul pastaka nagu helihargi üles ja ütles, et ma mugavustoite tehes end Eesti poole häälestaksin. Meie oma kodused maitsed välja otsiksin. Mul olid just peas uhked võõramaised viisid tantsima hakanud. Kuulsin pidurite kriginat ja … äkki lõi pirn põlema! Pigem oli see pilt. Hapukapsa­supis ujuvast pardilihast, külje all helendamas kaerakruup. Uus pilt tuli pannileivast — Lääne-Saaremaa elujõulisest traditsioonitoidust. Tava­pärase suitsuliha asemel hoopis suitsujuustuga pikitult. Enne, kui arugi sain, tuksus süda tänutundest ja silmad põlesid vaimustusest — meie toidu­pärand on rikas ja elav! Ühe korra libastusin ka. Angersägaga, selle salapäraselt musta nahaga Aafrika magevee röövkalaga. Võrumaa mees kasvatab seda meitele värskelt söömiseks! Seda luksust ei saanud kasutamata jätta.

Siiri Kirikal otsib uut infot äsja ilmunud ­teatmeteosest.

Kuidas müüa maitseid? Kui keeruline see ikka olla saab? Veel kümne aasta eest ei läinud vinoteekidel üldse hästi. Nüüd on selles vallas Eestis aga aina rohkem iseenda peremehi. Isegi suvituslinnade vinoteegid tunnevad end julgelt, kuigi need pole ju mingid tavapoed.

Salajasest soovist suve pikendada potsatavad sööjate rõõmuks nii marjad kui ka puuviljad uskumatult paljudesse toodetesse. Tervise Arengu Instituut edastab samal ajal kurbi teateid, et kala söövad Eesti inimesed vähe ning süsivesikud ei tähenda üksnes tavalist lauasuhkrut, vaid ka köögi- ja teravilju. Uudised poeriiulil valmistavad küll vaid puhast rõõmu.

Toimetaja Kristiina Lehola selle kuu lemmikud köögis.

Kadriorus trammi lõpp-peatuses klaas-betoon-puitkuupmajas asub restoran Old Boy Mary Jane. Ootamatu nimi on leitud õllepudelilt.

Nii mõnedki võimekad peakokad on teinud elus suuri tegusid, kuni ühel päeval kingivad nad end restoranitöö asemel jaetoodete loomisele – segavad hoopis salateid ja suppe poeriiulite peale. Indrek Kivisalu (48), Imre Kose (50) ja Joel Ostrat (36) heidavad valgusvihke maailmale, kus restoranipottide asemel podisevad hiigelkatlad.

Igas korralikus maamaja­pidamises kosuvad sügiseti maja taga kompostihunnikus prisked kuldkollased kõrvitsad. Esialgu võid kõrvitsa ju eest ära kapi otsa järel­küpsema saata, aga ­varem või hiljem tahaks hunnitust viljast midagi head teha.

“Kas sinu laps ei söögi brokolit?” Brokoli vihkamise geeni pole ju olemas. Teine nosib titest peast hea meelega kapsast ja mõnda väikelast ei peleta isegi toidu hulka segatud küüslauk. Millest see küll tuleneb?

Siin nad on! Tervislikud, lihtsad ja maitsvad taldrikutäied terveks päevaks tervele perele. Ka kõige kiirematel päevadel — õigemini eelkõige just neil! — tuleb ennast kosutada värskete isetehtud einetega, sest need on kõige tervislikumad ja maitsvamad. Lisaks aitab pool tunnikest ­ zen -meeleolus kokkamist lülitada end tormlemisest hetkeks välja.

Reisikirg pulbitseb igas eestlases. On neidki, kel matka ekstreemsustest saab omaette siht. Aga kas sa oleksid valmis helpima koos kohalikega ära kausitäie loomaverd või sööma päevas kuus korda liha? Aimar Ventsel teab omast käest, et Jakuutia tundra­toidud pole nõrkadele.

Tatart peetakse tangude kuningannaks, ­Indias aga mustaks riisiks. Oma toitaine­liselt koostiselt on tatratang võrdne lihaga ja ­botaaniliselt on tegu hoopis pähkliga.

Tehnikad, võtted, toorained, olulised köögiteadmised – need on toidutegemisel sulle abiks.

Toidurahva jaoks alustab suve rabarberikook ja sügisele ütleb tere alati õunakook. Sinu ees on kaks võirohket hitti – mõlemad sulavad suus.

Kummaline, aga värske kohvi aroom meeldib isegi neile, kes kohvi ei joo. Just neile sobib kohv ideaalselt magustoitudesse, kohvisõpradest rääkimata.

Saadan teile meie pere lemmikuks oleva argi­õhturoa. Hakkimine võib võtta küll natukene kauem aega, kuid kui kõik vajaminevad ained on ette valmistatud, läheb edasine ruttu. Seda ­versiooni saab teha nii hakklihaga kui ka ilma. Enelin M

Eestis on taimetoitlasi hinnanguliselt 3% elanikkonnast. Kõige suurema osa moodustavad 15–20aastased ja enamik neist on taimetoitlased eelkõige elustiili pärast. Nende soov on kaitsta loomi, tekitada neile vähem kannatusi ja hoida meie planeeti. Kuidas on aga tegelikult? On see kõik nii must ja valge?

Kadriorus trammi lõpp-peatuses klaas-betoon-puitkuupmajas asub restoran Old Boy Mary Jane. Ootamatu nimi on leitud õllepudelilt.

Kui juttu tehakse isuäratavast toidust, siis joonistub ­silme ette värviline värskusest pakatav taldrikutäis. Musta värvi toidu peale lihtsalt ei tuleks. See seostub üksnes söestumise või tuhakoorikuga. Kuid Budapestis tegutseb toidublogija ja Black Food Festivali looja, kes on muutmas maailma. Ungarlanna Regina Boros (44) kokkab Gordon Ramsay järgi ja peab end pirtsakaks sööjaks.

Omletti saab teha ahjus, pannil ja ramen-vormis. See saab aga ­mõnusalt kohev ja küps ka tavalises klaaspurgis. Ei mingit lahtilõikamist ega laialijagamist, vaid otse lusikaga asja kallale.

Igas seltskonnas on keegi, kes ­ütleb, et tema fermenteeritud ­toitu ­nautida ei saa – ­liiga hapu tema kõhule ei sobi. Võib-olla sööb ta samal hetkel ­šokolaadikooki ja rüüpab isuga peale dessert­veini. Kuid ka šokolaad ja vein on ­fermenteeritud.

Napoleoni kook oli minu 1970-ndatesse jääva lapsepõlve üheks maitsvamaks saatjaks. Ema tegi seda igaks pidu­päevaks. Mäletan selgelt, kuidas veel hilisel õhtul käis taina­lehtede küpsetamine — minu jaoks on siiani müsteerium, kuidas see kõik gaasiahjus nii imeliselt õnnestus.

Igas korralikus maamaja­pidamises kosuvad sügiseti maja taga kompostihunnikus prisked kuldkollased kõrvitsad. Esialgu võid kõrvitsa ju eest ära kapi otsa järel­küpsema saata, aga ­varem või hiljem tahaks hunnitust viljast midagi head teha.

Kuidas müüa maitseid? Kui keeruline see ikka olla saab? Veel kümne aasta eest ei läinud vinoteekidel üldse hästi. Nüüd on selles vallas Eestis aga aina rohkem iseenda peremehi. Isegi suvituslinnade vinoteegid tunnevad end julgelt, kuigi need pole ju mingid tavapoed.