Mitmete aastatega, kuhu sisse mahuvad nii laste sünnid, titepuhkused, kooliminekud kui ka ülikoolidesse saatmised, on kujunenud mingitmoodi nii, et süüa teen õhtuti tänaseni ikka mina. Meie kodused koosseisud on viimastel ­aastatel pidevalt ka muutunud. Enne, kui noored oma kodud sisse saavad seada, tekib pendeldusperiood, mis on pannud kõvasti proovile kõik mu kokkamis­oskused. Aga mitte ainult. Sellest palju olulisem on see, mida keegi üldse sööb. Minu väga suureks kurvastuseks on näiteks kartulipuder üsna out toit, aga klassikalised pannkoogid õnneks vastu pidanud.

“Pasta ei ole ainult viis kõhtu täis saada,see on looming,” ütleb keset koroonakriisi Londoni kesklinnas pasta- deli avanud Egle Loit (33) veendunult. “Mind lummab pasta juures just lihtsus ja mitmekesisus:kui vähe on vaja selleks, et midagi luua!”

Selle kuu ostujuhid, trendid, sündmused ja avamised

Kevad on aeg, kui talvine tardumus hakkab taanduma ja elu looduses saadab signaale uuest energiast. Puhastav paast ei tähenda alati vaid vee ja tee peal enese näljutamist.

Kas allikavee puhtust saab usaldada? Tavainimene ütleb: “Jaa, muidugi. Mis vesi siis veel puhtam saaks olla?” Kuid terviseameti spetsialistid Leena Albreht ja Lauri Liepkalns on allikavee kvaliteedi suhtes skeptilised.

Ütlus “Terves kehas terve vaim” on saatnud mind põhikoolist saati ning on paljuski juhtinud toitumisharjumuste ning uskumusteni, mis minu jaoks töötavad ja millesse usun.

Hummus on vallutanud meie köögid. See maitseb hästi, on kerge valmistada ja “töötab” korraga nii või kui võileivakatte eest. Aastas kasvatatakse maailmas 17,2 miljonit tonni kikerherneid.

Kui argise köögiviljapajaroa toiteväärtus kipub vastu kevadet eriti madalaks langema, siis tekib isu teravamate elamuste järele. Norisse mähitud sushi ’d tunduvad eriti maitsvad ja peotäis wakame ’t kaob poke -kausist kui tuul ...

Tofusid on kaht tüüpi: pehmeid ja tahkeid. Pehmest tofust saad valmistada kiiresti “panniomletti”, magusaid siidiseid kreeme ja ka külmi kastmeid, tahke tofu asendab paljudes taimetoiduroogades liha.

Piirangutega aeg on teinud söömisest ühe suurima meelelahutuse ning tundub, et tegelik põhjus, miks me sööme, on hakanud ununema.

Kaheksajalg maitseb jumalikult, kui seda pole ülekuumutatud, kummiseks lastud. Kombitsatega delikatessi leiab lettidelt sügavkülmutatult või juba sulatatuna. Kallimast hinnaklassist on vahel saada ka juba vaakumisse pakendatud eelkeedetud elukat.

Pealtnäha paistavad potid, millel juhe taga, üsna sarnased. Kuid viisid, kuidas neis toidud valmivad, on siiski pisut erinevad.

Argipäeviti kipub ikka nii olema, et haarad aga mõnel vanal kulunud ideel natist ja kipud tegema ühtesid ja samu toite. Ega katsetusi ju alati kohe hästi vastu ka võeta. Aga mõned uuendused on maitsemeelekindlad. Siin mõned neist, millel on potentsiaali muutuda kiiresti kogu pere lemmikuteks.

Ühel ahjuplaadil valmivatel roogadel on mitu eelist. Korraga saad valmistada just parajas koguses rooga ja seejuures ei tekita probleeme ka suurem kogus. Lisaks räägib üheplaadiroogade kasuks tõik, et neis on väga mugav ära kasutada teistest toidukordadest üle jäänud toiduaineid.

Klassikalise pärja valmistamine ei ole mingi käkitegu. Kui esimene katse pole parim, mida ette kujutasid, siis tea, et pärmitaina tegemise juures ei saagi muudmoodi, kui et selle käigus tekib tunnetus, kuidas saada parimat küpsetist. Täidis on juba lihtsam pool asjast. Siit leiad ülitäpse pärmitaina tegemise õpetuse ja tulemuseks on hästi pehme ja peenekoelise kringel.

Muudame rammusa toorjuustukoogi kergemaks ja lahjemaks. Luubi all on nii suhkru- kui rasvakogused.

Praegu on rõõm ja au näha hea maitse võidukäiku. Väikesed tagasilöögid ja möödapanekud kuuluvad asja juurde, aga üldsuund on õige, inimestel kasvab uhkus oma piirkonna toitude ja kohalike maitsete üle.

Veinisõbrad ikka naljatavad, et neile meeldib veini maitsete üle mekutada ja sageli “juhtub” seesama vein siis ka toidu sisse voolama.

Keeksid on malbe iseloomuga koogiloomad. Neid on kerge valmistada, nad säilivad kaua ja muutuvad iga päevaga maitsva-makski. Kui glasuuri-kreemi ei taha peale teha, on keeks täiesti rahul ka tuhksuhkrukorra all.

“Seast jääb alles ainult kisa,” öeldi mulle naljatades, kui lapsena maal külas käisin. Seda vana mõtteviisi tasub meeles hoida ka täna, kliimakriisiga kimpus olevas maailmas.