Olin umbes viieaastane, kui suve alguses taas maale viiduna avastasin tarkuse: ka sääsk on omaette olend, kellel omad asjad ajada. Jõudes tiigikaldale, kus tavaliselt lasin kätel nagu tuuleveskil käia – ikka laks! ja laks! torkivaid tüütusi tappes –, leidsin, et enam nii ei saa. Püüdsin mustmiljoneid sääski oma kehalt peletada puhudes või neid hellalt minema pühkides. Mõne hetke pärast ei suutnud ma sääskede pehme tõrjumisega toime tulla ja põgenesin tuppa. Ent oma seisukohast ma ei loobunud, vähemalt õhtusöögini. Elusolendeid ei tohi tappa! Samas seda, kust tuleb õhtusöök, minu arvutustes veel ei olnud.