„Üks minu testküsimusi, kui tahan inimesest aru saada, on: kas tal hakkab üksinda igav? Sest sellise inimesega on lood natuke kehvad,“ tähendab emeriitprofessor Marju Lauristin. Aprillis tähistab mõjukas Tartu mõtleja oma 85. sünnipäeva.

Praeguse aja ja ärevuse vahele võib tõmmata võrdusmärgi. Kui varem öeldi, et poliitikast pole seltskonnas viisakas rääkida, siis nüüd tundub, et sellest ei taheta enam rääkida. Eelista sa üht, teist või kolmandat maailmavaadet, kõik on nõus, et olukord muutub teravamaks, meie julgeoleku jaoks ohtlikumaks.

Lugejate tagasiside Eesti Naise märtsinumbrile.

„Ostame ketsid ja hakkame käima?“ naeris Alice ja ma sain kohe aru, et olin midagi rumalat öelnud.

Aeg kappab nagu hobune – tagasi vaatamata ja peatusi tegemata. Aja aasta-aastalt kiirema kadumise üle oleme küllap kõik nurisenud. Kuigi… Tegelikult aeg ei kihuta kuhugi. Aeg lihtsalt on. Meie, inimesed, kihutame. Täpsemalt öeldes kiirustame. Nagu tahaks kõik maailma asjad ühte nädalasse ära mahutada.

Armastatud saatejuht Anu Välba kaubamärgiks on soe pilk ja kaunis naeratus. Palusime positiivsel telestaaril valida fotoalbumist kõige armsamad fotod ja nagu selgub, oskab naerusuine Anu vahel harva ka mossitada.

Mida vabal ajal ette võtta?

„See on ülipõnev töö!“ ütleb Anu Vaikjärv, kes täidab päästeametis erilist ametikohta – ta on varjumiskohtade nõunik. Vaatame Anu pilguga ringi ühes tavalises Eesti kodus.

Kolme lapse ema April jättis pere Kanadasse ja liitus Ukraina relvajõududega. Kohtasin teda krõbekülmal hommikul, kui ta oma üksuse sõduritega tuli vastu võtma saadetist Eestist. Mis elu naised sõja ajal Ukrainas üldse elavad?

Üheksandat korda Linnateatri publiku lemmikuks valitud Argo Aadli peab tähtsaks Jaan Krossi sõnu: kultuurne inimene peab kasima oma emakeelt!

Kevadsuvised trendid ei jutusta poliitikast, vaid naiselikkuse pehmest jõust – mood pakub võimalusi võluda, võrgutada, lummata, üllatada. Hooaeg tervikuna mõjub virgutavalt positiivselt. Või nagu Muhammad Ali meeldejäävalt ütles: „Hõlju nagu liblikas, nõela nagu mesilane!“

Selle hooaja ilutrendid on tõeline kontrastide mäng – pillerkaaritavad pehme ja tugev, värviline ja minimalistlik, kohev ja siledaks kammitu. Moeloojad näitavad meile, et ilu on vabadus: kas julged katsetada või jääd klassika juurde, mõlemad sobivad!

„Kui vahel satub ette mõni pilt nooremana tehtud rollidest, siis olen jätkuvalt imestunud, miks oli sel ajal ikkagi nii palju põdemist ja enesekritiseerimist!“ jagab oma arusaama ilust näitleja ja Ugala teatri juht Garmen Tabor.

Stiilsete moehuviliste lemmikrõivad on lihtsad vastandid toretsevate logodega kaunistatud või liigselt paljastavatele rõivaesemetele. Luksus ei vaja kaunistusi, dekoratiivseid detaile, sest maitsekad rõivad kõnelevad ise enda eest. Minimalistlik riietus on kui tasakaaluharjutus, kus võti seisneb kvaliteetsetes rõivastes ja proportsioonide tunnetamises. Varakevadine värvipalett soosib beeži varjundeid – brüleekreemist tumeda šokolaadini.

Kas pole just loomise näiline kergus see, mis kunstiteose võluvaks teeb? Ago-Endrik Kerge (8.04.1939–25.04.2021) kõige õnnestunumad tööd nii tantsija, näitleja kui ka lavastajana kinnitavad selle väite õigsust.

„Ma olen hirmu äravõtja,“ muigab kirivöömeister Kristel Vihman. Kiripaela kudumine on jõukohane ka neile, kes muidu käsitööd ei tee. Ka kanda võib seda julgelt: olgu ketsipaeltena või mobiili kaelariputamiseks.

Kirjanik ja lavastaja Urmas Vadi ärkab vahel öösiti nelja paiku. Tuba on tume ja tihti mõttedki: „Kuidas me inimestena oleme nii lolli kohta maailmas välja jõudnud?“ Õnneks teab Urmas, et öömõtetesse ei tasu mattuda: „Kui valgeks läheb, siis on kõik kuidagi toredam.“

Minu „hea tüdruku“ lugu algab juba lapsepõlvest. Perekondlikust taustast tingituna püüdsin alati olla korralikkuse etalon – võib-olla just seetõttu olen ka hoidnud oma suhteid meestega kammitsais. Korralikud tüdrukud on ju alati ja kõiges korralikud.

Iseenda tundmaõppimist võib nimetada üheks olulisemaks õppimiseks elus. Seetõttu juhtub üpris sageli, et olulised muutused saavad õige hoo sisse just pärast seda, kui oleme õppinud endast paremini aru saama, ennast rohkem kuulama, enda vastu lahkem olema – ja vahel ehk ka karmim.

Kõik sai alguse 20 aastat tagasi ühest pisikesest suitsupõrsast. Oli vana-aastaõhtu, ansambel Justament oli kutsutud Pärnu Rannahotelli muusikat tegema. Bändi liikmed võtsid elukaaslased kaasa ja peolaud telliti ette. Menüüs olid ka suitsupõrsad, millest üks jäi söömata ning pakiti muusikutele uue aasta hommikul Tartusse kaasa.

Gröönimaa kogemine oli minu suur unistus. Selline, mida ma igapäevaselt ei teadvustanud, kuid salaja ihkasin ja pakkumise otsa komistades ära tundsin. Nüüdseks on mu reisimuljed segunenud kunagi raamatutest loetuga. Polaarrändurite imelised seiklused jääkilbil või elu gröönlaste seltsis kujundavad pildi, millest tänane argipäev sootuks erineb. Seejuures on siiski säilinud looduse jõulisus ja sõnulkirjeldamatu ilu.

Tervislik ja valgurikas, maitselt mahe kodujuust on paljude perede lemmik. Selle lisamine soolastele toitudele aitab vähendada roa kalorsust, kuid kodujuust sobib hästi ka magustoiduks: näiteks mustika ja valge šokolaadi juustutordina.

Toidumaailmast jagab uudiseid Lia Virkus.

Uusi raamatuid soovitab AK kultuuritoimetaja Reet Weidebaum.

Mida lubavad taevatähed sel kuul?

„Olen alati nautinud õues viibimist ja eriti värskes õhus jalutamist, aga hiljuti lugesin, et vanuse lisandudes peaks hoopis jõutreeningule tähelepanu pöörama. Kas see vastab tõele ja miks? Tunnistan, et jõusaali pole ma julgenud kunagi sisse astuda, aga kus mujal jõutreeningut siis teha saaks? Palun nõuandeid 50+ vanuses olevale naisele,“ küsib lugeja Katrin.