Mul oli kunagi kolleeg, kelle ema oli elupõline naistearst ühes väikeses Eesti asulas. Tema patsiendid olid põhiliselt lüpsjad, karjatalitajad, põllutöölised, sekka näpuotsaga kohalikke koolmeistreid ja muu puhtama ameti pidajaid. Arst tegi oma tööd südamega ja nägi naise tegelikku igapäevaelu kogu selle aja halastamatuses – nägi alkoholismi, elule käega löömist, perevägivalda ning sündinud ja sündimata jäänud lapsi. Õnneks nägi päris palju ka suurt inimlikku õnne. Kui seda poleks näinud, poleks vastu pidanud.