Konkurss “ Eesti kauneim maakodu 2021” on lõppenud ja žürii võitjad välja valinud. Aitäh kõikidele osalejatele ja palju õnne võitjatele!

Perekond Alvela on 20 aasta jooksul oma kätega üles ehitanud vana talu­kompleksi, millesarnast mujalt nal­jalt ei leia. Halliktoa talus osatakse puhata ja loodust nautida.

Evely ja Denis Kaibijaineni maakodu lugu peab alustama sellest, et nad ostsid neli aastat tagasi üheotsapileti Aasiasse. Võimalik, et kui neil seda eluetappi poleks olnud, oleks see lugu jäänud sündimata.

Herma talus on isetegemine igati au sees. Looduskauni vaatega Kivisoo talukoha lugu algab Konstantin Pätsi aegadest, mil kingiti Vabadussõjas osalemise eest maatükk, mille pälvis ka pereisapoolne vanaisa. Laiaru-Alt talu asub kaunil Kõnnumaa maastikukaitsealal metsade, rabade ja vallseljakute vahel.

Kuldsete kätega Siret ja Heiti Kriisa ehitasid taluõuele sealtsamast maa seest kaevatud savist mõnusa väliköögi. Ehitamine ei nõudnud palju raha, küll aga rohkesti töötunde ja nutikust, et vanu materjale oskuslikult taaskasutada.

Elame sada aastat vanas talumajas, mida järge­mööda oleme renoveerinud juba ca kuus aastat. Tänaseks on maja seest kaasajastatud, juurde on ehitatud kuur ning varjualune. Minu käes on see valdus 22 aastat ja viimasel kaheksal aastal olen siin püsivalt elanud. Nipet-näpet on ikka teha, aga majake saab juba täiskasutust.

Maalilised vaated, reljeefne maastik, laiad looklevad istutusalad, mida raamivad põlispuud ja ilupõõsad, veekogud ja eeskujulikult pügatud muruvaip – selline aed paneks põsed õhetama ka Inglismaa kuningannal.

Pererahva sõnul alustasid nad aia rajamist aastaid tagasi ja siis oli see koht tuntud pigem prügimäena, kuhu toodi vanu rehve ja muud kola. Kolme aastaga on meie aias nii mõndagi muutunud, oleme abikaasaga innukamalt kui kunagi varem rajanud uusi istutusalasid.

Eelmises osas tutvustas Anu-Kristin Tara tuntumaid ilulauke, nüüd on järg pisut erilisemate lauguliikide käes. Paljusid neist kasvatatakse puukoolides hoopis potitaimedena, mõnede hanki­miseks tuleb aga pöörduda kollektsionääride poole.

Harjumaal Kiili vallas elav Helve Mehilane võib oma hortensiate üle tõesti uhke olla. Sotsiaalmeedia aiagrupis ei olnud võimalik silmi tema jagatud pildist niisama üle libistada, vaatepilt võttis tummaks.

Kui hilised köögiviljad on koristatud ja maa läbi kaevatud, nuruvad peenardel tähelepanu püsililled.

Ilusate punaste marjadega ja pikkade õelate asteldega viirpuud on vanarahvas nimetanud ka “hauaküütseks”, sest hooletu marjakorjaja võib ennast suisa veriseks tõmmata. Ometi on selle tuntud hekitaime viljad noppimist väärt, sest tegu on loodusliku antidepressandiga.

Nüüd, kui aed on paksu lumevaiba all, on seal tegemist vähem kui suvel. Hoolsal aednikul tuleb siiski ka detsembris oma valdustel silma peal hoida.

Järvamaal asub väike peretalu, kus Piia ja Meelis Tiigemäe on pühendunud suuresti õunakasvatusele. Praegu kasvab talu tootmisaedades ja väikeses puukoolis kokku ligi tuhat õunapuud.

Kevade saabudes laiutasid kõikjal maja ümber fermide, sarikate ja muu puidu virnad.

Aeg aina kihutab, varsti on jälle jõulud käes ja see tähendab suuremat sorti lihasöömist. Sestap tegin seekord hoopis taimetoite. Mõnusaid soojendavaid roogasid, värvilisi ja vitamiinirohkeid.

Vanarahvatarkus ütleb, et kui pulma­päeval sajab vihma, õnnistab see abielu rohke rõõmu ja õnneküllusega. Kui aga nädal enne tähtsat päeva lubab äikesetormi ja lõputut kallamist, on paras aeg endale vanast laudast Saloon ehitada.

Eesti inimene paistab olevat ehitamis- ja remondi­usku ning tundub, et siinmail sünnitak­segi, saag ühes ja labidas teises käes. Millega muidu seletada, et kõrvalhooneid kerkis viimasel paaril aastal taluõuedesse nagu seeni pärast vihma.