Sisuturundus
Innovaatika
Delfi teadussaade "Innovaatika" hakkab Delfi Tasku kanalis lahkama teadusmaailma põnevamaid tahke ja nüansse. Igas saates on külas üks Eesti tippteadlane, kes seletab saatejuhiga koos lahti ühe kindla teema teaduses. Saatesarja jooksul püüame lükata ümber nii mõnegi populaarteadusliku vale, kinnistada aga tõdesid, mis ei pruugi olla veel inimestele kohale jõudnud.
Saatejuht
Martin Hanson
Sisuturundus
Innovaatika
Teadus 33 episoodi
Episoodid
Innovaatika #39: kas biorafineerimine võib päästa maailma?
Palju on räägitud sellest, et looduses kasvava biomassiga tuleks käia ringi palju heaperemehelikumalt, kui me seda siiani teeme. Et ei ole mõistlik ajada puiduhaket ahju või lasta niidetud heinal lihtsalt ära kuivada või biojäätmetel lihtsalt roiskuda. Eesti Maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas pakubki lahendusena välja biorafineerimise.
26.06.2022 50 m
Innovaatika #33: pidevate kriisidega harjunud Eesti põllumees saab ka sellel aastal kenasti hakkama
Viimased mitu aastat on visanud Eesti põllumeeste teele erinevaid kodaraid: lisaks pidevale probleemile kliimaga läbisime 2 aastat pandeemiat, millele järgnes sõda Ukrainas. Kõikidel nendel tragöödiatel oli ja on selge mõju ka põllumajandusele. Samas arvavad eksperdid, et meie farmerid saavad hakkama. „Loomulikult on kõigel, mis maailmas toimub mõju ka Eestis toimuvale. Kõige rohkem on räägitud ehk sellest, et Ukrainas toimuv sõjategevus on ajanud kogu maailmas ülesse väetiste hinnad. Need põllumehed, kes suutsid enne kriisi väetise veel vanade hindadega osta on hetkel heas seisus, enamus aga peab ostma vajalikud kuluvahendid juba uute hindadega. Samas on sõda kergitanud väga tugevalt ka vilja enda hinda. Kui need hinnad jäävad kõrgeks kuni saagi koristuseni, siis ei olegi põllumehel otseselt muret – kulud saavad kaetud, olgugi, et need kulud on normaalsusest kõrgemad,” selgitab Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover. Probleemide ees ollakse siis, kui vilja hinnad koristuse ajaks langevad. Kuigi kõik loodavad kiiret sõja lõppu, siis mida pikemalt konflikt kestab seda ebatõenäolisemaks hinnalangus muutub. See aga tähendab seda, et selle hinnatõusu sisendites saab enda kaela tarbija. „Pigem võivad sellele kõigel olla halvad mõjud tarbijate käitumisele Eesti toitu süüa, toitu, mis on kallim, kui see, mis tuleb suurematelt Euroopa turgudelt. Kuid meie riigi ja rahva toiduturvalisust praegused olukorrad ei mõjuta, sest oleme mitmetes suurema mahuga põllumajandusharudes tootmas palju enam kui ise suudame tarbida,” lisab professor. Stuudios rääkis saatejuht, ajakirjanik Martin Hansoniga kohalike põllumeeste hetkeolukorrast Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover. Mõtete ja küsimustega pöörduge meie poole kirja teel: innovaatika@delfi.ee
04.05.2022 44 m
Innovaatika #31: Eestis kasvatatud kanade liha on Euroopa üks puhtamaid
Alates 2018. aasta sügisest regulaarselt kogutud proovid näitasid, et Eestis kasvatatud kanade liha on Euroopa üks puhtamaid. Täpsemalt leidus selles näiteks Läti ja Leedu kanalihaga võrreldes kümnetes kordades vähem Euroopa Liidus kõige sagedasemat toiduga ülekanduvat kampülobakterit. Proove võeti kokku 429. Eestis kasvanud kanabroilerite lihalt leiti baktereid vaid kahel protsendil proovidest, samas kui Läti kanaliha puhul oli see number 37 ja Leedu puhul 67 protsenti. Eesti Maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise professor Mati Roasto ütleb, et täiesti mikroobivaba toitu, eriti toorest toitu, ei ole olemas, kuid paljuski sõltub toidu puhtus sellest, kui puhas on kasvatamine, tootmine ja pakendamine. „Eestis kuuluvad suured lihakäitlejad peamiselt põhjamaistele suurkorporatsioonidele ning see on üks põhjus, miks tootmise kõigil tasanditel kasutatakse väga rangeid bioohutuse ja hügieeninõudeid. Teine põhjus on kindlasti see, et Eesti toidutootmise tasandil tervikuna järgitakse väga rangelt kõiki seadusandlusest tulenevaid toiduhügieeni ja -ohutuse nõudeid ning ettevõtete enesekontroll on väga heal tasemel. Sellest tulenevalt on ka Eesti kanalihas kampülobaktereid vähem,” selgitab professor. Lindudel ja loomadel pesitsevad kampülobakterid soolestikus, kusjuures loomad ja linnud ise reeglina ei haigestu. Kampülobaktereid levitavad linnud ja loomad oma roojaga, mis võib kergesti sattuda ka toidu toorainetesse, näiteks lihasse või piima. Saastunud toidu söömine põhjustab inimestel kampülobakterioosi. Roasto ütleb, et see aga ei tähenda, et nende bakteritega saastunud toidutoorainet ei tohiks turustada, sest riiklikud toiduohutuse kriteeriumid selle patogeeni suhtes puuduvad. Pigem on oluline arvestada tõsiasjaga, et toores toit võibki mingil määral sisaldada ka teatud tõvestavaid mikroorganisme, mistõttu on oluline toidu korrektne ettevalmine ja liha puhul ka kuumutamine. „Kampülobakterid hävinevad korrektsel liha kuumutamisel kergesti ja nii on ka Läti ja Leedu kanaliha pärast korralikku kuumutamist ohutu süüa. Eriti tahaksin seda linnu- ja muu liha ja õige küpsetamise temperatuuri teemat rõhutada meid ees ootava grillihooaja olukorras. Ärge kõrvetage liha liiga kõrgel kuumusel ja ärge jätke liha seest tooreks. Leidke viis, kuidas kanaliha korralikult valmis küpsetada ja nii ei paku ükski grillimine hilisemaid üllatusi,” mainib Roasto. Liha grillimine peab toimuma pigem pikema aja jooksul, mitte liiga kõrgel temperatuuril. Korralikult grillitud liha on ühtlaselt läbi küpsenud, samas ei ole see ära kõrbenud. Samuti paneb professor kõigile südamele peamised toiduhügieeni reeglid. Esiteks, hoidke köögis alati puhtust, kasutage erinevate toidu toorainete (nt liha ja taimne materjal) puhul erinevaid lõikelaudu ja ärge saastage toore toiduga küpset toitu. Teiseks, ärge peske toorest liha, sest nii saastub ka köök ja sealt edasi ka teised toiduained, mis ei läbi kuumutamist. Kolmandaks, küpsetage kuumutamist vajav toit alati korralikult läbi – liha sisetemperatuur peab saavutama vähemalt 75 kraadi. Neljandaks, pange toit kindlasti pärast selle valmimist võimalikult kiiresti (ikka pärast söömist, kui midagi üle jääb) külmkappi. Toatemperatuuril ei tohi valmistoitu hoida kauem kui poolteist tundi. Viimaseks vaadake üle ka oma külmiku külmakraadid – külmkapp peaks ideaalis olema reguleeritud 2–4 kraadi juurde ja seda (temperatuuri) peaks kahtluse korral kontrollima/mõõtma. Jahedamas külmkapis on paremini tagatud nii toiduohutus kui ka toidu kvaliteet. Viimane tähendab seda, et toit püsib kvaliteetsena kogu säilimisaja jooksul. Stuudios oli toiduohutusest rääkimas Eesti Maaülikooli toiduhügieeni ja rahvatervise professor Mati Roasto, saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage aadressil innovaatika@delfi.ee.
28.03.2022 33 m
Innovaatika #30: mis juhtub, kui aina enam põllumaad koondub väheste kätte?
Eesti liigub veel ühe näitaja järgi kiiresti Euroopa (eba)normaalsusele järele: nimelt on viimase 20 aastaga põllumajandustootjate arv Eestis vähenenud viis korda. See tähendab, et maad harib väike arv suurfarme ja väiketalunikud, noored pered, kellel on soov maal põldu harima hakata ei ole selleks paraku võimalust. Põllumajandusmaa koondumise tulemusena jätavad suured põllumajandusettevõtted väikesed talumajapidamised ning põllumjandusega alustada soovivad noored maa kasutamise võimaluses ilma. Eesti Maaülikool metsanduse- ja inseneeriainstituudi metsa- ja maakorralduse ning metsatööstuse õppetool assistent Marii Rasva, kes oma doktoritöös Eesti põllumajandusmaa koondumisele laiemat tähelepanu soovib pöörata, et probleem ei olegi niivõrd selles, et suurtel tootjatel on palju maad, probleem on selles, et põllumajandusmaa koondumine suurte ettevõtete kasutusse muudab soovijatel põllumajandusega tegelema hakkamise võimatuks. „Ka täna on võimalik maale osta maja, mis asub metsade ja suurte põldude keskel, kuid mille enda juures on vaid mõnituhat ruutmeetrit maad. Sellist kinnistut, kus oleks majapidamisega koos ka piisavalt maad on peaaegu võimatu täna leida. See tähendab, et ilma muutusteta sureb maal elu välja ja see ei saa ka seal kuidagi uuesti tekkida,” ütleb Rasva. Doktorant lisab, et probleemil on palju tahke. Esiteks ei ole hea, kui ühele farmile kuulub palju maad, sest nii muutub põllumajandus üheülbaliseks. Teiseks tekitab selline jaotumine toidujulgeolekuga probleeme. Kolmandaks on aga mure hoopiski sotsiaalne, sest mida enam on väiketalusid – paarist paarikümne hektarini – seda rohkem tekib maale elu, inimesi ja tänu sellele ka kogukondi. „Kui Eestis põllumajandusmaa koondumisele piisavalt varakult tähelepanu ei pöörata, siis ühel hetkel võime enese leida olukorrast, mis on mitmeti sarnane Šotimaal aset leidnuga. Probleemiga tegelema hakkamise hetkeks oli kümnendik Šotimaa põllumaast koondunud 18 eraomaniku kätte. Praeguseks on sealne maaelu suuresti hääbunud ja valitsus teeb jõupingutusi, et seda suurte investeeringutega uuesti käima tõmmata. Võiksime Eestis eeskuju võtta Lätist ja Leedust, kus ettevõtted ja eraisikud saavad omada vaid kindla hulga maad. Lätis on selleks piiriks 2000 hektarit,” lisab Rasva. Saates rääkis Eesti põllumajandusmaa jaotumisest ja sellega seotud probleemidest Eesti Maaülikooli doktorant Marii Rasva. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Ideede ja küsimustega kirjutage meile innovaatika@delfi.ee.
09.03.2022 46 m
Innovaatika #29: Eesti suudab end ka tulevikus ära toita, võib-olla isegi paremini kui täna
Kliimamuutused on kogu maailmas ilmsed, aina enam liigub ideaalne toidutooraine kasvatamise vöö põhja suunas. Ei saa kindlasti veel väita, et varsti on nii soe, et kase otsas hakkavad õunad kasvama, kuid muutused on toimumas. Hetkel on need muutused Eestile veel soodsas suunas. „Eestis kasvab toidu tooraine väga hästi. Teraviljade osas toodame kindlasti palju enam, kui ise tarbime, mis tähendab, et osa teraviljast müüakse ka väljapoole. Pisut teine on seis juurviljadega, kuid ka seal ei ole probleem mitte kasvutingimustes, vaid turutingimustes – mujal on mingite toorainete mahukasvatus nii palju soodsam, et Eestis ei ole vaja rõhku sellele konkreetsele viljale panna,” räägib Eesti Maaülikooli taimekasvatuse dotsent Evelin Loit. Teiselt poolt tuleb Loiti sõnul kiita ka seda, kui kõrge kvaliteediga on Eestis kasvatatud tooraine. Iga aastaga suudavad kasvatajad astuda sammu edasi nii mahtude kui ka kvaliteediga. Sellele on abiks nii uued tehnoloogiad kui ka muutuv kliima, mis läheb soojemaks. Eriti talviti, mis on tihti olnud meie kandis toidutooraine kasvatamise murekoht. „Hea on tõdeda ka seda, et eestlane armastab Eesti toitu, see omakorda aga annab kohalikele põllumeestele kindluse, et kõik see, mida nad kasvatavad, on oodatud ja selle eest on võimalik saada ka väärilist tasu. Minu meelest on Eesti toidu ja ka Eesti toidutooraine kasvatamise tulevik helge. Lisaks praegu kasvatatavatele kultuuridele võib lähiajal lisanduda veel ka selliseid, mida siiani ei olnud otstarbekas meil kasvatada. Elame, näeme,” lisab taimekasvatuse dotsent. NB! Pääsukesemärk aitab tarbijal valida Eesti toorainest valmistatud toitu! Stuudios rääkis Eesti toiduainete kasvatamisest ja sellest, kas Eesti suudab end ka tulevikus ära toita, Eesti Maaülikooli taimekasvatuse dotsent Evelin Loit. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste ja ideedega kirjutage meile aadressil innovaatika@delfi.ee.
17.11.2021 58 m
Innovaatika #28: kas Eestist saab tulevikus viinamarja- ja veinimaa?
Viinapuid on Eestis kasvatatud juba aastakümneid, kui mitte sadu. Kuid alati talveaedades ja kasvuhoonetes, seda nii mõisaaegadel kui ka hiljem eraaedades. Need viinamarjad on olnud pigem eksklusiivsed hobitegevuse tulemused kui laiemalt levinud põllumajanduse osa. Kliimamuutused ja maailmaturu soov mitteveinimaade veinide järele on aga viinapuude istutamisele lükanud sisse enneolematu hoo. Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aianduse õppetooli assistent Mariana Maante-Kuljus kaitses äsja oma doktoritöö teemal „Viinapuu saagi küpsusnäitajad”, milles uuriski klimaatilist ja põllumajanduslikku hetkeolukorda viinapuude kasvatamiseks Eestis ning kas viinamarju on võimalik kasvatada selliselt, et saada kvaliteetne saak söömiseks ja veiniks. „Peamiselt uurisin ma meile tuntud hübriidsortide, nagu „Hasansky Sladky”, „Zilga” ja „Rondo” saagikuse teemat, sest need on need viinapuud, mis meie kliimasse mõeldud. Eestis kasvatatakse neid viinamarju juba üsna rohkesti ja turule on tulnud ka nendest viinamarjadest toodetud veine. Peamiselt kasvavad need viinapuud avamaal, kuid neid on istutatud ka kasvuhoonetesse. Saagikuse hulk ja marja suurused on muidugi alati kasvuhoone kasuks,” selgitab Maante-Kuljus. Viinapuid on väga erinevat liiki. Veini toodetakse soojemas kliimas Vitis vinifera nimelise viinapuuliigi marjadest, kuid meile sobivad kasvatamiseks hübriidsordid, mis on saadud erinevate liikide ristamisel. Samas on kogu planeedil palju neid viinapuid, mis on mõeldud vaid söögimarjade kasvatamiseks. Eestis on mõtet kasvatada ikkagi neid marju, millele võimalik anda suurim lisaväärtus ehk ajada marjamahl veiniks. „Samas kasvab Eestis ka söögiks viinamari väga hästi ja kui seda piisavalt suurelt teha, võib ka see olla kasumlik. Kuid kasvatada tuleks neid marju ikkagi kasvuhoones,” räägib Maante-Kuljus. Kes ei tea, siis parimad veiniviinamarjad kasvavad mõlemal maakera poolusel 30. ja 50. laiuskraadi vahel, kohtades, kus aastane temperatuur jääb 10–20 kraadi vahele. Eestis saab selliseid tingimusi luua kasvuhoones. Kellel on suurem huvi mainitud doktoritööga tutvumise vastu, saate selle dokumendi alla laadida SIIT! Stuudios käis oma kaitstud doktoritööst rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aianduse õppetooli assistent Mariana Maante-Kuljus. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
08.07.2021 1h 4 m
Innovaatika #27: kas teadsite, et verd imevad vaid emased sääsed?
Eestis lendab ringi pisut üle kolmekümne liigi pistesääsklasi (Diptera: Culicidae), mida meie kõik tunneme lihtsalt sääskedena. Vaid osa neist liikidest kuuluvad aga nii-öelda Eesti lennuväe hulka ja kimbutavad suvekuudel rahulikult aias askeldavaid või linnatänavail kõndivaid inimesi. Nagu juba öeldud, siis meid pistavad – just pistavad, mitte ei hammusta nagu parmud – ja meilt imevad verd vaid emased sääsed, kes vajavad proteiini, et muneda munad. Kui veri võetud ja munad munetud, liituvad ka emased sääsed isastega, kes kogu oma elu vältel toituvad vaid nektarist ja muudest taimemahladest. „Kuna sääskede puhul on erinev viis, kuidas nad talvituvad – mõned munadena, mis kooruvad kohe kevadel, mõned aga vastsetena, mis samuti kevadel kohe toimetama hakkavad, või emassääskedena, kes hakkavad alles kevadel munema –, siis jätkub sääski ja nendest tulevat nuhtlust tervesse suvesse. Aga kui tahate teha vaatlust, siis võite panna tähele, et kevadel ja hilissuvel lendavad ringi erinevad sääsed, kes on ka erineva välimusega,” räägib Eesti Maaülikooli sääseuurija Heli Kirik. Lisaks sellele, et sääsed on tüütud ja kimbutavad nii inimesi kui loomi, on nad tegelikult ka ohtlikud. Praeguses pandeemiaolukorras oleks vaja tähelepanelikumalt vaadata, kuidas ja milliseid haigustekitajaid sääsed levitavad. „Malaaria on ehk kõige tuntum haigus, mida sääsed levitavad. Eksiarvamus on see, et malaaria on vaid kuumade ja kaugete maade mure. Ka Eestis on keskajal seda haigust levinud, toona tunti seda kui halltõbe. Aga kergemate sümptomitega haiguseid levitavad sääsed ka täna, mis tähendab, et igal juhul on mõistlik neid putukaid endast eemale hoida,” räägib Kirik. Vaatamata verd imevate putukate olulisusele tüütute segajate ja haigustekitajate kandjatena on need lülijalgsed Eestis vahepeal pikka aega teadusliku tähelepanuta jäänud. Arvestades nii meil kui ka mujal maailmas toimuvaid kiireid muutuseid, on paras aeg kohalike pistesääsklastega lähemat tutvust teha. Nii kutsubki Kirik noori maaülikooli õppima, sest putukamaailma uurimisel on tema kõrval ruumi veel paljudele särasilmsetele teadlastele. Stuudios käis sääskedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi doktorant, sääseuurija Heli Kirik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
27.05.2021 56 m
Innovaatika #26: kas väikeenergeetikasse on peidetud meie tulevik?
Kevad tähistab haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Eesti Maaülikooli juurde kuuluvas tehnikainstituudis antava inseneriharidusega võib minna maailma vallutama. Vaatame lähemalt energeetikaalast haridust. „Maaülikoolis antakse ühelt poolt äärmiselt klassikalist inseneriharidust, selle teooriast praktikani. Meie juures õpivad inimesed, keda huvitab see, kuidas maailm töötab, mismoodi seda kõike veelgi paremini tööle panna ja mida uut veel võiks olla vaja välja mõelda. Mis meid aga eristab, on see, et meie suund on alati pigem ökoloogilise, rohelist mõtlemist järgiva hariduse poole. See, et me oleme maaülikool, ei tähenda otseselt seda, et õpime vaid traktoreid või farmienergeetikat, kuid kaldus selles suunas oleme,” räägib Eesti Maaülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi. Lektor lisab, et tema alal ehk energeetikas on üldse hetkel kuumimaks sõnaks kliimaneutraalsus, ökoloogilisus. See aga tähendab seda, et otsitakse viise, kuidas toota aina rohelisemalt nii elektrit kui ka soojust. Suurimaks väljakutseks on leiutada uusi viise energia tõhusamaks ülekandeks või levitamiseks. „Toon ühe näite: Hiinas ehitatakse hetkel suuri ja võimsaid, puhast energiat andvaid hüdroelektrijaamu. Need jaamad asuvad aga suurtel jõgedel, mis omakorda asuvad mägedes ehk tuhandete kilomeetrite kaugusel tarbijatest Pekingis ja Shanghais. Nii ongi hetkel suurim töö käimas just uute liinide väljatöötamiseks ja ehitamiseks, millega saaks väikeste kadudega selle energia inimesteni tuua. Väga laiaspektriline valdkond, kus on rakendust piltlikult igavikuks,” räägib Jõgi. Teine valdkond, mis on tõusmas ja mis on olulisust kogumas, on väikeenergeetika ehk lokaalsed, kogukondlikud, linnaosi, küla või ka ühte majapidamist varustavad lahendused. Olgu need siis tuult, päikest või mõnda muud lahendust ära kasutavad. „Suurenergeetika jääb alati olema. Eesti puhul siis põlevkivienergeetika, tulevikus kindlasti räägitakse ka tuumaenergiast. Aga see ei tähenda, et iga inimene või inimeste grupp ei võiks ise olla energia tootja, seda siis väga konkreetselt enda vajaduste katmiseks. See on valdkond, mis areneb ja kus on palju põnevat tulemas,” selgitab Jõgi. Stuudios käis Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi energiakasutuse õppetooli lektor Erkki Jõgi. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
07.05.2021 55 m
Innovaatika #25: insenere on maailmale vaja, et maailm õigesti töötaks
Eesti Maaülikool ootab uueks õppeaastaks jälle uusi kirglikke inimesi insenerideks õppima, üks valik on võtta fookuseks näiteks biotehnoloogiad. Sellise haridusega inseneridel on tööpõld lai ja pikk, sest neid inimesi, kes oskaksid maailma töös hoida, on vaja nii vabrikutes, farmides kui ka IT-ettevõtetes. Kevad tähistab aga haridusmaastikul lõpueksameid ja sisseastumiskatseid. Kuid enne kõike seda on vaja jõuda selgusele, mida on üldse huvi ja soov edasi õppida, millega oma elu siduda. Räägimegi kahe Eesti Maaülikooli teadlase ja lektoriga, miks peaks valima just maaülikooli ja insenerihariduse, milline on inseneri koht ühiskonnas ja mida saab maaülikoolis õpituga pihta hakata. Edukad ühiskonnad ja majandused toimivad paljuski insenerielukutse esindajate peal. „Ülikooli roll ühiskonnas on lihtsustatult kolmetahuline: esiteks teaduse tegemine, siis järgmise põlvkonna õpetamine, ja kolmandaks ühiskonnale (näiteks ettevõtetele) suunatud teenuste pakkumine. Meie, eriti minu profiil on keskendunud viimasele kahele: õpetamisele ja ülikooli poolt pakutavate teenuste korraldamisele. Oluline ju on, et tehtav teadus ja väljaõpetatud inimesed leiaksid rakendust õigetes kohtades. Kuid ka see, et me koolitaksime neid inimesi, keda reaalselt vaja on,” räägib maaülikooli õppejõud Tõnu Leemet. Maaülikooli lektor Marten Madissoo lisab, et inseneriks olemine on lisaks haridusele ka mõtlemisviis, suhtumine. „Meid huvitab, kuidas asjad toimivad, kuidas neid paremaks teha ja ühiskonna hüvanguks rakendada. Meie õpetamegi seda, millest maailm koosneb, kuidas asjad omavahel suhestuvad ja käituvad. Teeme seda nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Meil on oma labor, kus teeme asjad, mida teoorias õpime, kõik ka praktiliselt läbi. Pole palju kohti, kus noored saavad näiteks uurida veerand miljonit eurot maksavaid masinaid, meil on vahel sellised traktorid laboris olemas,” lisab lektor. Stuudios käisid Eesti Maaülikooli pakutavast inseneriharidusest lähemalt rääkimas ülikooli tehnikainstituudi mõõtetehnika teadur, õppejõud Tõnu Leemet ning hüdraulika ja pneumaatika lektor Marten Madissoo. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
30.04.2021 56 m
Innovaatika #24: Toidukadu on kõige väiksem selle tootmises
Märtsikuu kolmas teadus- ja haridussaade „Innovaatika” keskendus toidule, peamiselt selle raiskamise ja äraviskamise valusale teemale. Pikalt on räägitud, et pool maailma viskab ära sellise hulga toitu, mis teisel poolel on puudu. Mis pilt vaatab vastu 2021. aastal, kui räägime toidust, selle kasvatamisest ja tootmisest, raiskamisest ning äraviskamisest? 2008. aasta tõi maailma ajalukku huvitava olukorra, kus ühel hetkel elas maailmas korraga sama palju rasvunud ja näljahädas inimesi – umbes 800 miljonit. Nüüdseks on meil rasvunuid planeedi elanike hulgas muidugi kordi enam, samas kui näljas elavate inimeste hulk langeb. Elame suurema osa planeedi ulatuses arulagedas toidu ülekülluses, mis omakorda toob kaasa ka hoolimatu suhtumise sellesse, mida sööme, kuidas seda hoiame ja raiskame. „Toidukaod tootmises ja raiskamine järgmistes toidutootmis- ning tarbimisetappides on korraga nii majanduslik, sotsiaalne kui ka hariduslik probleem, millele ei ole lihtsat ja kiiret lahendust. Kindel on see, et ükski inimene ei taha toitu raisata, kuid paratamatult seda ette tuleb ja kui arvutada kokku kõik inimesele sobilikud raisku läinud toidukilod, siis saame nii maailma kui ka Eesti lõikes hämmastavalt suured numbrid,” räägib Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik. Professor pakub välja, et lahendus oleks süsteem, kus toidukadusid ja raiskamist oleks võimalik objektiivselt vaadelda. Süsteem, kuhu iga toiduahela osa saab panna oma kaod, raiskamised kirja. „Sellisel juhul oleks võimalik näha, kus ja milliseid kadusid esineb. See aga annab kohe kaks võimalust: astuda samme kao vähendamiseks või leida viis, kuidas pöörata kadu uueks äriks,” mainib Värnik. Hea näide siia on piimatööstuses juustutootmise kõrvalprodukt vadak, mis pikalt oli tootjatele kulu, kadu ja jääde. Nüüdseks on sellest lisaproduktist saanud aga väga nõutud tooraine kogu maailmas. Jäätmetest ja kaost on arenenud välja uus äri, millega koos on kadunud ka toidukadu. Professor Värnik ja tema meeskond said selle aasta veebruaris kaante vahele uuringu „Toidujäätmete ja toidukadude teke Eesti põllumajanduses ja kalanduses“, kus vaadeldi seda, milline on toidukadu toidutootmises ehk ahela esimeses osas. „Tulemused olid üllatuslikud, sest osas toidutootmisvaldkondades on olukord Eestis parem, kui arvasime, teistes, kus seda ei ootaks, aga jälle halvem. Üldises pildis oleme oma probleemidega Skandinaavia ja Euroopaga samas seisus. Paremaks saab aga minna peaaegu igas tootmises,” mainis Värnik. Stuudios käis toiduraiskamisest ning selle vastu võitlemisest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi professor Rando Värnik. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
23.03.2021 1h 23 m
Innovaatika #23: Piimandus on Eesti põllumajanduse eredaim täht
Märtsikuu esimeses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” räägime pikemalt Eesti piimandusest ning sellest, kuhu Eestile nii oluline valdkond 21. sajandil suundumas on. Kohalik piimatootmine on võimas, pikkade traditsioonidega ja nüüd teel uude ajastusse, kus laineid lööb digitaliseerimine, värsked tootmissuunad ning mahe maailmapilt. „Toidu tootmises on piimandussektori eripäraks Eestis see, et me teeme siin praktiliselt kõik ise, alates sööda tootmisest kuni tarbijatoodeteni, millest üks osa tarbitakse ära Eestis kohapeal ja teine osa läheb väga erinevatele eksportturgudele. Lisaks on aastakümnete jooksul Eestis välja arendatud terviklik piimandust toetav võrgustik jõudluskontrolli, aretusühistu, kutse- ja kõrghariduse, teaduse- ja arendustegevuse ning innovatsiooniga tegelevate asutustega,” selgitab Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira. Viira lisab, et üheks oluliseks piimanduse edu aluseks on ka pärast iseseisvumist tehtud laiaulatuslikud investeeringud Eesti farmides – oleme jõudnud olukorda, kus Eestis on maailma uusim tehnoloogia. „Piimatöötlemises on asi keerulisem. Kõiki piimatööstusi on küll kaasajastatud, aga ühtki uut suurt ja kaasaegset piimatööstust ei ole peale nõukogude aja lõppu rajatud. Seega on arvestatav arenguruum, nii efektiivsuse kui kvaliteedi osas. Eesti toiduainetööstuse ekspordivõimaluste realiseerimisel on olulisem osa kanda just suurematel tööstustel,” selgitab Viira. Samas märgib ta, et Eesti tarbijad naudivad siiski väga mitmekesiseid ja kvaliteetseid piimatooteid ning sellele annavad oma tugeva panuse just viimastel kümnenditel rajatud paarkümmend talumeiereid. Miks aga on piimandus saavutanud Eestis sellise tähtsuse? Põhjus lihtne: meie niitude ja neil kasvava taimestiku liigirikkus loob ülisoodsad tingimused karja pidamiseks, mis omakorda annab väga häid tulemusi lüpsil. Praegu peetakse Eestis ligi 85 000 piimalehma, millele lisandub sama palju noorloomi. Lisaks sellele, et piimatoodetega suudetakse katta ära kogu Eesti vajadus, tegeletakse tugevalt ka ekspordiga. „Ajad muutuvad ja sellega seoses ka piimanduse olukord. Näiteks on täna üheks oluliseks ekspordiartikliks vadakupulber, mis läheb suures koguses Hiina, kus sellest valmistatakse lastetoite. Pikki aastaid oli vadak piimandussektoris tülikaks jääkproduktiks, millest vabanemine oli kulukas. Täna teenitakse sellega raha,” selgitab MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Kuigi valdkond näib esmapilgul vanamoeline, on väga uuenemisaldis piimandus aktiivselt uusi lahendusi otsimas ka digitaliseerimise ja innovatsiooniprojektide kaudu. Näiteks on farmikatseni jõudnud täielikult eestlaste arendatud lahendus, vasika naha alla sisestatav tervisekiip ja seda lugev tarkvara. Kiip suudab analüüsida looma tervisenäitajaid ilma inimese osaluseta, tuvastades looma haigestumise kaugelt enne seda, kui hakkavad ilmnema välised sümptomid, ja anda varase teavituse karjapidajale. Haigestunud looma suurest rühmast eraldamisega saab ülejäänud karja nakatumisest päästa. Sellega hoitakse kokku tööaega, kuid jõutakse sekkuda varem, mis vähendab vajadust raviks ja sellega ka üldist ravimite kasutamist. „Ühelt poolt on kasutegur sellest projektist ilmne, kuid ära ei tohi unustada ka seda, et kõik selline informatsioon ja andmed eraldivõetuna on ka ise toode ja väärtuslik müügiartikkel, mille alusel saavad teised firmad teha oma tooteid paremaks, ülikoolid tegeleda teadustööga ja nii edasi,” selgitab Tamm 21. sajandi põllumajanduse suundumusi. Stuudios käisid Eesti piimandusest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira ning MTÜ Piimaklaster juhataja Hardi Tamm. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
04.03.2021 1h 27 m
Innovaatika #22: Täppistaimekaitse päästab maailma!
Märtsikuu teine teadus- ja haridussaade „Innovaatika” toob kuulajate ette paljudele täiesti uue termini – täppistaimekaitse. Mis see on ja mida head endaga põllumajandusse kaasa toob, sellest on stuudios rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Inimene on looduse enda tahte järgi allutamiseks võtnud kasutusele vägagi invasiivsed vahendid, mis on viinud meid olukorda, kus mullaviljakus langeb, põhjavee kvaliteet alaneb, veekogud kannatavad põllumajanduskeemia surve all, saagikus väheneb. Oleme looduse lihtsalt ära kurnanud. Kuid kuna loodus, täpsemalt muld, on ainus, mis meile toitu kasvatab, tuleb temaga ka edaspidi koostööd teha – nüüd aga targemalt, täpsemalt, nutikamalt. „On veel üks uus termin, mida aina tihemini kasutatakse – ökosüsteemi teenused. Ökosüsteemi teenused ehk loodushüved on teenused, mida me igapäevaselt naudime ja kasutame, mille najal püsib meil majandus, toidutootmine ja elamisväärne keskkond. Nagu ikka on igal teenusel ka oma hind, mida tuleb võtta arvesse teenuse kasutamisel. Kuni siiani ei ole me sageli teadvustanud loodushüvede panust, aga samas kasutame neid igapäevaselt, näiteks tolmeldamise ja kahjuritõrje hüve põllumajanduses. Selleks, et põllumajandus oleks jätkusuutlik, peavad olema tagatud head tingimused loodushüvede säilimiseks,” selgitab Veromann ka täppistaimekaitse viimase aja kiiret arengut. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) värske aruande alusel on kasvava inimmõju tõttu looma- ja taimeliikide kõrval ohustatud ka inimese enda heaolu. Põllumajanduses kahjurite tõrjeks kasutatavaid sünteetilisi pestitsiide peetakse üheks suurimaks ohuteguriks elurikkuse vähenemisel. Nende kahjulikku mõju on täheldatud nii kasulikele kui ka teistele mitte-sihtorganismidele. Pestitsiidid võivad püsida mullas ja taimejäänustes pikka aega, ohustades erinevaid ökosüsteemi teenuseid. Kui süveneda, siis tähendabki täppistaimekaitse seda, et bioloogiliselt, keemiliselt või füüsikaliselt võetakse fookusse mingi konkreetne probleem, mis vajab lahendamist. Enam ei tegeleta „pritsimisega” selliselt, et koos kahjuriga hävitatakse ka ülejäänud loodus. „Nii näiteks tegeleme meie RNA interferentsi (RNAi) meetodiga, kus me vaigistame ühes kahjurputukas RNA kaudu nende leviku, paljunemise või kahju tekitamise võime. Lisaks uurime nanokapselduse tehnoloogiat, kus kahjurilt võetud kaheahelalise ribonukleiinhappe (dsRNA) lühikesed ahelad pakendatakse biolagunevasse kapslisse ja pritsitakse põllule. Ning see taimekaitseviis ründab vaid ühte kahjurit, olles potentsiaalselt ülejäänud elustikule ohutu,” selgitab Veromann. Teine täppistaimekaitse võtab aga appi putukad, näiteks meemesilased ja kimalased, kes mingit kindlat ala või taimeliiki tolmeldes viivad sinna ka taimekaitsevahendid, mis on samas ohutud neile endile. Tekib võit-võit-situatsioon, kus paraneb taimede tolmeldamine ja väheneb taimehaiguste lööbimine. Veromann selgitab, et paljud kinnised alad, nagu kasvuhooned, kasutavad juba laialdaselt selliseid lahendusi. Stuudios käis täppistaimekaitsest lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Eve Veromann. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressil innovaatika@ekspressmeedia.ee.
03.03.2021 1h 8 m
Innovaatika #21: Vee soojenemine, tuulte kadu ja vetikad vaevavad Eesti suurjärvi
Detsembris saatis Eesti Maaülikooli kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges keskkonnaministeeriumile oma aruande Peipsi-Pihkva järve kohta tehtud ökoloogilise seisundi hinnanguga. Nagu selgus, siis ei ole mainitud järve olukord kiita: kliimamuutused, võõrliigid ja inimese tegevus on muutnud meie järvede olukorda pöördumatult. Probleeme on ka Eesti suuruselt teise järve, Võrtsjärvega. „Mõlema suurjärve puhul on üheks olulisemaks järve ökosüsteemi mõjutavaks teguriks veetaseme muutused. Võrtsjärve keskmine sügavus kõrgeima ja madalaima veetaseme juures erineb enam kui kaks korda, järve maht aga üle kolme korra. Peipsis kõigub veetase sama palju, kuid kuna järv on sügavam, siis suhtelised muutused ei ole nii ulatuslikud. Need veetaseme muutused on aga looduslikud ja ei lähe seetõttu seisundi hindamisel arvesse, kuid sellest tingitud kõigi näitajate suur muutlikkus raskendab inimmõju tuvastamist,” räägib Nõges ning lisab, et meie kahe suurjärve madaluse on tinginud sinna väga pika aja jooksul ladestunud setted. Teadur ütleb ka, et meie järved on pigem vanad ja oma elukaare tagumisse otsa jõudnud veekogud. Selleks, et saada ette pilt, kui madalad meie järved on, siis kui vähendada nende suurust tuhat korda, oleks näiteks Võrtsjärv 35 meetrit pikk ja 15 meetrit lai, kuid järve sügavus oleks alla 3 millimeetri – tegemist on vaid õhukese veekihiga. Peipsi oleks keskmiselt 7 millimeetrit sügav. Inimestel on arvamus, et järved on kausid, millesse koguneb vesi – Eesti suurjärvede puhul on see pilt ekslik. Nõges mainib veel, et ka kliima soojenemist on suurjärvi uurides selgelt märgata, täpsemalt järvede veetemperatuuri tõusus ja ebaühtlastes jääoludes: oleme jõudnud olukorda, kus mõnel aastal jääkate võibki ära jääda, see aga mõjutab oluliselt kogu järve elu ja aastatsüklit. Võrreldes 1960ndate aastatega on talve keskmine õhutemperatuur tõusnud miinus neljalt kraadilt miinus kahele. „See on väga suur tõus, mis tähendab, et järgmise 60 aastaga jõuame nullkraadini. Jää on järvele oluline, kuna laseb järvevees elavatel vetikatel settida, loomadel aja maha võtta. Kui jääd ei teki, loksutavad lained ka talvel järve põhjani läbi ja selle tõttu kannatavad meie külmalembesed kalaliigid, nagu rääbis, Peipsi siig ja luts, kelle sügisel koetud mari võib mattuda setete alla ning nende arvukus kannatab,” lisab Nõges. Üheks vähetuntud suurjärvede ja üldse looduse eluolu mõjutavaks faktiks on ka tuulte režiimis toimunud muutused. Möödunud sajandi 90. aastate teises pooles nähti Eesti mandriosas keskmistes tuulekiirustes umbes 30-protsendilist langust. See on osa kogu põhjapoolkeral ilmnevast nähtusest, mille täpset põhjust pole seni õnnestunud kindlaks teha. Sellel on samuti järvede elule oma mõju. „Rohkem on siiani räägitud skaala teisest otsast ehk tormisuse kasvust, kuid mitte sellest, milline mõju on, kui tuul kaob. Tuuleta ei segune vee erinevad kihid, langeb hapnikuga varustatus, jõudu saavad sinivetikad ja kannatajateks on põhjaloomad ning kalad,” lisab juhtivteadur. Stuudios oli suurjärvedest rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli juhtivteadur Peeter Nõges. Teadus- ja haridus-podcast’i „Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
01.02.2021 1h 31 m
Innovaatika #20: Eesti jõevähid on võõrliikide poolt ohtu seatud
2008. aastal tabati meie vetest esimene võõras vähiliik: signaalvähk, 2017. aastal lisandusid võõrvähkide loetellu ka ogapõskne ja marmorvähk. Mille poolest võõrvähid meie jõevähile ohtlikud on ja kuidas neid omadest eristada? Oma ja võõrastest vähkidest meie veekogudes on stuudiosse rääkima tulnud Eesti Maaülikooli vähiuurija Margo Hurt. Põhiline mure võõrliikide Eestisse levitamisega seisneb selles, et nad toovad endaga kaasa vähikatku, mis neile endile on ohutu, kuid ohtlik – üldiselt surmav – meie oma jõevähile. Inimese poolt kunstlikult tekitatud „liigirikkus” on Euroopa põlistele vähkidele olnud äärmiselt hävitava mõjuga. Praegu on jõevähk veel Eestis üsna laia levikuga, kuid viimasel ajal on ka märgata tõsiseid ohumärke. Lähtudes vähi levikukohtade ja ka heade püügiveekogude hulgast on jõevähi varu seisund viimase 20 aasta vältel püsinud stabiilne. Pigem on viimaste aastatega vähi leiukohti kaardile lisandunud. Praegustel andmetel leidub jõevähki umbes 300 veekogus. Olukorra halvenemisele viitavad aga võõrvähkide leidude kasv ning vähikatku juhtumid. Vähkide olukorra kohta andmete kogumise, jõevähi kaitse ja muid tegevusi viib Eesti Maaülikool läbi koostöös Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumiga. Kehtiv seadusandlus keelab invasiivseid vähi võõrliike elusana Eestisse tuua. Keelatud on nende pidamine (seal hulgas akvaariumis) transportimine ja iseenesestmõistetavalt loodusesse laskmine. Vähikatku levitamise ärahoidmiseks tuleb vältida tegevusi, millega kaasneb vee sattumine ühest veekogus teise. Stuudios oli vähkidest rääkimas Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi vesiviljeluse õppetooli vähimajanduse peaspetsialist, lektor Margo Hurt. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
26.01.2021 54 m
Innovaatika #19: Elurikkus ehk biodiversity. Kui hästi on Eesti loodus kaitstud?
Eestis elab 1,3 miljonit inimest. Kui lugeda kokku aga kõik erinevad taimed, loomad ja seened saame numbrid, mida on raske hoomata. Mis see elurikkus ehk biodiversity tegelikult ikka tähendab, kui palju Eesti kõike elavat on? Seda hakkamegi teadus- ja haridussaate uues lindistuses lahti rääkima. Elurikkusest on mujal maailmas räägitud juba aastakümneid ja Eestis kasutati pikalt otsetõlget “bioloogiline mitmekesisus”, kuni 2005. aastal leiti selline tore eestikeelne vaste. Aga valdkonna ajalugu Eestis ulatub palju kaugemasse aega. Aastal 1910 loodi esimene kaitseala Vaika saartel, 1935. aastal võeti vastu I looduskaitse seadus ja aasta hiljem olid esimesed liigid ka kaitse all. Saatekülaline, botaanik Tiiu Kull selgitab, et kui liigirikkus vaatleb seda kui palju konkreetseid eluslooduse liike on teatud piirkonnas ning uurib nende olukorda, siis elurikkus haarab enda alla palju laiema pilgu, aga ka süvitsimineku, sest liikide geneetiline mitmekesisus on samuti elurikkuse komponent. “Elurikkus kaasab suuremaid ökosüsteeme ja nende omavahelisi suhteid, mõju üksteisele ja kooseksisteerimisest tulevaid kasusid, aga ka kahjusid. See on nii keskkonnakaitse, kui looduse säästlik tarbimine, inimese mõju loodusele ja veel palju muud,” selgitab botaanik. Selleks aga, et elurikkus säiliks on vaja tema eest hoolitseda, teda kaitsta ja suunata. Selleks on ka Eestis kutsutud ellu mitmedki tegevused: aastakümneid on antud välja Punast Raamatut, mille ülesanne tänapäeval on hinnata kõikide Eestis esinevate liikide ohustatust. Lisaks on antud looduskaitsele ka seaduslikud hoovad. Millised need on, sedagi arutame stuudiosse külla tulnud eksperdiga. “Punast Raamatut on antud kunagi välja ka päris raamatuna, siis olidki nendel lehekülgedel kirjeldatud need liigid, mis on ohus. Tänaseks on saanud sellest raamatust suurem andmebaas, mis peaks kirjeldama ära kõik Eestist leitud liikide ohustatuse taseme. Hetkel, on Eestist teada veidi üle 30 000 liigi ja ohustatuse hinnang on hetkel antud veidi alla pooltele neist,” räägib Kull. Andmebaasi tekke põhjuseks ongi soov paremini loodust ja selle liike kaitsta. Sarnaseid andmebaase on kõikidel riikidel ja aina enam on need süsteemselt samasugused: nii on võimalik teha ka suuremaid seireid, andmeid kõrvutada, teha laiaulatuslikemaid plaane looduse säästlikumaks kasutamiseks. Ehk on see meelevaldne näide, kuid algselt võõrliigiks peetud šaakal on nüüd nimetatud Eestis tavaliigiks kuna looma leviala on lihtsalt laienenud: loomi on nähtud ja kirja pandud ka mujal meie lähiriikides. “Looduskaitsega on nii, et alati saab paremini, alati saab mõistlikumalt ja läbimõeldumalt. Kahjuks jäävad looduskaitsjate ja teadlaste käed tihti lühikeseks, kui seaduste rakendajate poolt puudub soov teadlasi kuulata. Eestis veel väga halvasti ei ole, kuid liiga hästi meie loodus ka kaitstud ei ole,” lisab Kull. Stuudios olid elurikkusest ehk biodiversity’st rääkimas Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, elurikkuse ja loodusturismi õppetooli juhtivprofessor, botaanik Tiiu Kull ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.
09.12.2020 1h 11 m
Innovaatika #18: Loodusturismi mõjutab aina enam tehnoloogia
Eestlane on alati olnud loodusega lähedane. Mõnel ajal rohkem ja teisel vähem, kuid loodus on alati pakkunud nii lohutust, tuge, toitu kui puhkust ning rõõmu. Pole vist ühtegi inimest, kes oleks tulnud metsajalutuselt või rabamatkalt tagasi kurja ja tusasena. Kuid, mida üldse pidada loodusturismiks 21. sajandil, mis on selle turismiliigi trendid ja kuhu edasi areneb, sellest uues teadus- ja haridussaate lindistuses räägimegi. Eesti on harukordne riik, kus metsad, rabad, aasad on täis riigi poolt loodud matkaradade võrgustikku, kus on olemas nii lõkkeplatsid, öömaajad, puhkenurgad kui ujumiskohad, laudteed ja palju-palju muud. Me võime igale poole astuda, kõikjal kolada, korjata seeni ja marju, ujuda jões, järves, meres, rabas. Aina enam inimesi kasutab ka neid võimalusi, aina enam rikastatakse tavalist loodusmatka uute tehnoloogiliste võimalustega, kaugel ei ole “liitreaalsuse” kasutamine looduse veelgi põnevaks tegemisel. “Loodusturism arenebki täitsa mitmes erinevas suunas. Ühes otsas on nii öelda “puristid”, kes soovivad matkamisel saada loodusega üheks, kuulata linde ja jätta kõrvale kõik segajad. Nii korraldatakse ka matku, kus enne rännu algust korjatakse kokku kõik tehnikavidina, telefonid, GPSid, mis võiksid seda puhast kogemust segada. Seda võetakse kui pääsu tänapäeva müradest,” räägib Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi nooremteadur, rännujuht Tarmo Pilving. Teine suund, mis kiiresti areneb on sportlik ja aktiivne ajaviide looduses, mis sisaldab kõiki looduses toimuvaid spordivõitlusi, kui aktiivseid matku. Jalgratta-, suusa- ja orienteerumisvõistlused ühel, süsta-, räätsa-, fatbikematkad teises otsas. Ning siis on veel ka kolmas suund ja see on kõige rohkem seotud meie üldise arengusuunaga: tehnika toob looduse meile lähemale. “Üks variant on olla looduses läbi virtuaalreaalsuse, mis täna on väga kutsuv mõte, kuna piirid on kinni. Teiseks aga saab tehnoloogiaga ja eriti liitreaalsusega muuta loodus veelgi põnevamaks. Näiteks saab mõnes piirkonnas matkates kuvada kaasas olevale nutiekraanile liikuvat lisamaterjali, et muuta matk ka hariduslikuks, või näidata kuidas metsas meie eellased toimetasid, kuvada silme ette lahinguid ja kõike muud,” räägib Pilving tulevikku vaadates. Mida aga üldse täna loodusturism tähendab, kuidas kasutada loodust säästlikult, mis on valdkonna uued trendid ja kuidas käituda looduses tänases, koroonaolukorras. Nendest teemadest saates räägimegi. Stuudios olid loodusturismist lähemalt rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi nooremteadur Tarmo Pilving ning saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.
03.12.2020 1h 7 m
Innovaatika #17: Eesti järvede tervis pole kiita
Räägime järjekordses teadus- ja haridussaates „Innovaatika” Maaülikooli algoloogi, tänase saate kontekstis aga hoopis limnoloogi ehk järveteadlase Ingmar Otiga Eesti järvedest ning nende veekogude tervisest, olevikust ja tulevikust. Täpsemalt räägime eksperdiga tunni jooksul sellest, milliseid järvi Eestis üldse on. Peale vaadates on järv ju järv, kuid lähemal uurimisel võib veekogu olla kas heleda- või tumedaveeline, sellest tulenevalt ka näiteks kas kareda- või pehmeveeline, samuti umb- või läbivoolujärv. Uurime teadlaselt ka seda, millises seisus on Eesti järved ja kuidas on nende tervis aastatega muutunud. Lisaks küsime, miks on järvi üldse vaja ja millal viimane järv Eestisse tekkis. Väga oluline on märkida, et Eestis on hinnanguliselt 2300 järve, nende hulka ei ole loetud paisjärvi, mis on omaette liik ja Oti sõnul puudub neil täieõiguslikuks järveks kutsumiseks veekogule vajalik ökosüsteem. „Järv on järv alles siis, kui veekogu iseennast ära majandab ehk siis tema ökosüsteem, kooslus on nii rikas, et ilma sekkumiseta toimivad protsessid nii, nagu toimima peavad. Enamik järvi meie kandis on tekkinud ikkagi jääaja järel, kuid on ka neid, mis olid olemas enne. Lisaks on Eestis väga palju just nõukogude ajal ülespaisutatud jõgesid, mis ka juba järve mõõdu välja annavad,” räägib Ott. Anekdootlik lugu räägib aga sellest, kuidas nõukogude aja funktsionäärid käisid Moskvas küsimas lube paisutada jõgesid erinevatel põllumajanduslikel põhjustel järvedeks, kuid tegelikult ehitasid nende kõrvale oma suvilaid. Tänapäeval paisutatakse ka järvi üles, kuid siiski väga väheses koguses. „Pärast nõukogude aega paranes Eesti järvede olukord hüppeliselt, kuid on nüüd taas hakanud halvenema. On järvi, mis on suurepärases seisus, ja siis on need, mis on täielikud solgiaugud. Üks selline on Tallinna lähistel olev Harku järv. Seda peaks tervendama, kuid see nõuab raha ja pikalt tööd. Ühe järve tervendamiseks kulub laias laastus miljon eurot,” mainib Ott. Teadus- ja haridussaate „Innovaatika” uus salvestus pakubki niisiis võimalust sukelduda – otseses ja ka kaudses mõttes – järvedesse, nii suurematesse kui ka väiksematesse. Stuudios olid järvedest rääkimas Eesti Maaülikooli järveteadlane Ingmar Ott ja saatejuht, ajakirjanik Martin Hanson.
24.11.2020 1h 11 m
Innovaatika #16: Eesti inimesed on leidnud tee loodusesse
Eesti Maaülikooli lektori Marika Kose sõnul on looduses olemine omaette oskus, mida tuleb inimesele teenuse korras vahendada.
12.11.2020 39 m
Innovaatika #15: Kuidas muudavad alternatiivsed külmained meie elu paremaks?
Alternatiivsed külmained. Mis need on, kus neid kasutatakse ja miks me peaksime nendest üldse midagi teadma? Maailm liigub aina enam ökoloogilisema toimimise, väiksema rohelise jalajälje suunas ja üks komponent selles jalajäljes on erinevad külmained, mis väga paljudeski meie elule vajalikes masinates ringi voolavad. Kõige lähemal on meie kodused külmikud, autode kliimaseadmed, soojuspumbad ja nii edasi. Külmainete ajalugu läheb tagasi enam kui 100 aastat, kui hakati leiutama viise, kuidas erinevaid asju nii jahutada, et selleks ei ole vaja jääd, õue külmakraade ja nii edasi. Erinevatesse agregaatidesse – sealhulgas külmkapid – hakati otsima aineid, mis oleksid suure külmamahutavusega ja suudaksid jahutada toitu, vedelikke ja mida kõike veel. Esimesed katsetused näiteks looduslike gaasidega nagu CO2 viisid arusaamale, et on vaja alternatiive ja nii hakatigi kasutama freoone. Need ained aga viisid meid 1970datel olukorda, kus need ained olid atmosfääri paisatuna hakanud “sööma” ära planeeti kaitsvat osoonikihti. Vaja oli järjekordset alternatiivi, mis seda kahju ei teeks. Nii hakati laborites töötama välja külmaaineid, mis ei lõhuks osoonikihti. Nendel uutel lahendustel on küljes aga teine viga: ohutud inimesele ja osoonile, kuid üsna jõulised globaalsele soojenemisele kaasaaitajad. Nii on neid F-gaase hakatud nüüd uuesti alternatiividega asendama: tagasi on jõutud täislooduslike aineteni nagu süsinikdioksiid, ammoniaak ja põlevad looduslikud gaasid. Miks? Sest vahepeal on materjaliteadus teinud läbi hüpped ja me saame neid aineid, mis vajavad suuremaid rõhke, nüüd turvaliselt kasutada. Miks see peaks aga meile – inimestele tänavalt – korda minema? Väidetavalt on meie külmutusseadmetest lekkivad F-gaasid võivad tulevikus süüdi olla umbes 10% globaalsest soojenemisest. Uued alternatiivsed külmained suudavad selle protsendi viia aja jooksul alla ühe. Nii saame vähendada ohtu oma planeedile ja olla rohelisema maailmavaatega. Täna on ju juba nii, et Euroopa Liidus ei saagi osta uut külmikut ilma selleta, et selles oleks kasutatud külmaainena juba uusi alternatiive, hetkel siis põlevaid looduslikke gaase. Kui soovite pikemalt ja lähemalt konkreetsete alternatiivsete külmaainete kohta lugeda, uurida nende kasutegureid ja füüsikalisi omadusi, siis saab seda teha Eesti Keskkonnauuringute Keskuse kodulehel - https://www.klab.ee/f-gaasid/alternatiivid/ Alternatiivsete külmaainete teemat on aga “Innovaatika” saates lahti rääkimas Eesti Keskkonnauuringute Keskuse spetsialist, soojusenergeetika insener Stanislav Štõkov. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
26.10.2020 1h 5 m
Innovaatika #14: Adapter.ee rakendab 3500 teadlast Eesti ettevõtluse vankri ette
Eesti majanduselt ja ettevõtluselt oodatakse liikumist uuele, kõrgemale tasemele. Allhangete ja lihttootmise asemel tuleks keskenduda suuremale lisaväärtusele, arendada uuenduslikke ja originaalseid tooteid ja teenuseid. Suurem peaks olema konkurentsi- ja ekspordivõime. Kuidas nende eesmärkideni jõuda? Vaja on häid ideid, aga ka õigeid koostööpartnereid – oma ala spetsialiste, kes suudaksid uuendusmeelse ettevõtja keerulised arendusküsimused viljakale teele juhtida. Kuidas neid tarku inimesi üles leida, kui Eesti ülikoolides ja teadusasutustes töötab üle 3500 teadlase? Just selleks, et viia ettevõtja kiiresti ja lihtsalt kokku õigete teadlastega, lõid kuus Eesti ülikooli koostöövõrgustiku Adapter. Adapteri võrgustikku kuulub praegu 15 Eesti ülikooli ning teadus- ja arendusasutust. See tähendab head ülevaadet Eestis teaduskompetentsist, millega võimalikke arendusküsimusi lahendada. Teadusasutuste vahelise koostöövõrgustikuna on Adapter ainulaadne – on ju ülikoolid omavahel konkurendid. Omakasupüüdmatult ja üksteist austades töötab Adapter ettevõtluse konkurentsivõime suurendamise ja hea ettevõtluskeskkonna nimel. Ühe päringuga on võimalik pöörduda kõigi Adapteri partnerite ehk 15 teadusasutuse poole korraga. Päringu esitamine on kõigile tasuta ja vastus saabub 5 tööpäeva jooksul. Vaata lähemalt www.adapter.ee Sellest, kuidas veebileht Adapter.ee teadusasutuste tarkust ettevõtlusse pumpab räägib lähemalt Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory tehnoloogiasiirde keskuse projektijuht Ilmar Härg. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee
06.10.2020 50 m
Innovaatika #13: Neid põnevaid ameteid lennunduses saad Eestiski õppida
Kui küsida inimestelt milliseid ameteid nad lennunduses teavad, siis enamik nimetab pilooti ja lennukikaptenit. Veel teatakse reisisaatjat ja heal juhul mõeldakse ka neile lennujuhtidele, kes lennumasinaid maapinnalt turvalisuse suunas juhivad. Tehnilised erialad, mida on lennunduses palju, reisijale igapäevaselt ju välja ei paista. Eesti Lennuakadeemias aga õpetatakse kõiki neid “nähtamatuid” erialasid.
25.06.2020 45 m
Innovaatika #12: Kool, mille sarnast annab otsida!
Võru Kutsehariduskeskus on muutunud paikkonna olulisemaks haridusasutuseks, kus pakutakse suures valikus kutseõpet, alustades mehhatroonika, ehituse, IT ja metallitööde erialaga ning lõpetades majutusteenindusega. Nimekirjas on rohkem kui kakskümmend erinevat eriala.
25.06.2020 40 m
Innovaatika #11: Kuidas läheb Eesti taimekasvatusel?
Kui küsimusele lühidalt vastata, siis läheb Eesti taimekasvatusel päris hästi. Nälga me ei jää. Küll aga on mitmeid aspekte, mida tuleb jälgida, et meie taimekasvatusel ka tulevikus hästi läheks. Mis toimub taimearetuse rindejoonel? Milline taim ikkagi on mahe? Või mis siis, kui mesilased maamunalt kaduma peaksid? „Innovaatika” 11. saates rääkisid jätkusuutlikust biomajandusest, taimearetusest, mahepõllundusest ja mulla üldisest olukorrast Maaülikooli dotsendid Evelin Loit ja Liina Talgre. Evelini peamiseks tegevusvaldkonnaks ongi taimekasvatus ja taimegeneetika. Liina tegeleb omakorda mahetaimekasvatuse ja mullaviljakuse hoidmisega. Nisul ja nisul on vahe. Kuna Eesti kliima on hüplik, ettearvamatu ja kiiresti muutuv, ei saa siin kasvatada samasugust nisu nagu näiteks Kesk-Euroopas. Evelin sõnul ongi meie taimearetuse peamiseks eesmärgiks luua liike, mis meie ilmastikus vastu peaksid ja piisavalt saaki annaksid. Muuhulgas teeb Evelin saates väga lihtsalt selgeks, millised on erinevused tavaaretuse, mutatsiooniaretuse ja täppisaretuse vahel. Eesti taimekasvatuse nõrgaks kohaks – nagu muudegi valdkondade puhul – on väärindusküsimus eksportimisel. Saagikusega on tegelikult kõik hästi, aga välja veetakse toorainet, mitte toodet. „Kaerast võiks teha ikka kaerahelbeid,” selgitab Evelin. Seesama kaer tuleb aga kuhugi ka kasvama torgata, mistõttu sõltub mullast taimekasvatuses väga palju. Saates toob Liina viimaste uuringute põhjal välja ka mõned mõtlema panevad arvud. Näiteks on kolmandik kogu maailma põllumaast degradeerunud, olgu see siis erosiooni või pestitsiidide tõttu. Tugevalt mürgiseid väetisi kasutades jõuavad need paratamatult ka põhjavette ja meie toidulauale. Kui sügavale peab üldse kaevama, et puhast vett leida? Mullaviljakuse tõstmiseks peab põllul erinevaid asju kasvatama. Taimed peavad vahelduma, et muld ühe konkreetse toitaine puuduses ei kannataks. Liina toob välja, milliseid vahekultuure Eestis kasutatakse ja kuidas nende kasutamine mullale positiivselt mõjub. Täpsemalt kuula juba saatest. Teaduspodcast’i juhtis Taavet Kase. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
05.06.2020 39 m
Innovaatika #10: Viljandis saab õppida eesti kultuuri mõistma ja mõtestama
Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ootab õppima kõiki, kes soovivad tudeerida unikaalses ja inspireerivas õpikeskkonnas ning omandatut koheselt rakendada – õppimine läbi praktilise tegevuse on üks kultuuriakadeemia aluspõhimõtetest. Sisseastumisavaldusi saab Viljandi kultuuriakadeemiasse esitada alates 18. juunist. „Innovaatika“ podcast kutsus külla kolm TÜ Viljandi kultuuriakadeemia inimest, et rääkida lähemalt, mida akadeemias õppida saab ning miks võiks valida õpingute jätkamiseks just Viljandi. Stuudios vestlevad kultuurhariduse osakonna juhtaja, tulevane kultuuriakadeemia direktor Juko-Mart Kõlar, etenduskunstide osakonna juhataja Taavet Jansen ja kultuuripärandi loovrakenduste magistriõppe programmijuht Kristi Jõeste. “Kultuuriakadeemia on ainus kool Eestis, kus on võimalik õppida eesti omakultuuri läbi praktilise tegevuse. Pärast kahtteist aastat koolipingis on äärmiselt värskendav ja vabastav midagi päriselt teha - kultuuriakadeemia põhialuseks on kätega teema küljes olemine ning selle kogemuse intellektuaalne mõtestamine,” lausus Kõlar. Magistriõppe programmijuht Jõeste lisab, et kui maailmas on paljudes kohtades praktiline käsitööline algõpe põhikoolidest enamasti kadunud, siis Eestis on see veel alles ja Viljandis saabki siis seda kõike meelde tuletada, täiendada ja süvendada, sest huvitaval kombel ei ole noortel harjumus ja soov oma kätega midagi ära teha kuhugi kadunud. “Tudeng peaks oskama akadeemias õpitut kultuurilises mõttes kontekstualiseerida. Oluline on paigutada õpitut ja iseend meie aega ja ruumi ning samas peaks ta olema võimeline oma ideid ka reaalselt teostama. See oskused + kontekst eritabki meid teistest koolidest,” mainib Jansen. TÜ Viljandi kultuuriakadeemiasse oodatakse haridust omandama igas vanuses õppureid, kel soov end etenduskunstide, kultuurhariduse, muusika või rahvusliku käsitöö valdkonnas täiendada. Kultuuriakadeemia rakenduskõrgharidusõppesse saab sisseastumisavaldusi esitada 18. juunist – 2. juulini. Vastuvõtt magistriõppekavadele toimub 1. veebruarist – 2. juulini. Sisseastumiskatseid viiakse läbi 4. juulist – 12. juulini ning vastuvõetute nimekirjad avaldatakse 14. juulil. Akadeemia õppimisvõimaluste kohta leiab rohkem informatsiooni aadressilt www.kultuur.ut.ee. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
30.05.2020 1h 18 m
Innovaatika #7: Turvas on nii minevik kui ka tulevik
Vähe on inimesi, kes ei oleks näinud turvast, poleks käinud rabas, hoidnud peos briketti või istutanud turbamulda taimi. Sellega aga teadmine Eesti ühest olulisest maavarast ka piirdub. Turvas on muutumas üheks maavaraks, mis tulevikus kasvatab meile meie toidu, paljuski teeb ta seda juba täna. Ning Eesti turvas on maailmas selles vallas tegija. Praegused keerulised ja “äraootavad” ajad on loomulikult mõjutamas ka Eesti turbatootjaid, selle eksportijaid. Kuid ootamatult vähem, kui võiks arvata ja seda kahel põhjusel: kütteks turvast enam peaaegu ei tarvitata ja toidutootmises läheb kasvumulda vaja kriisist ja riigikorrast hoolimata. Üks Eesti substraatide tootja müüb ka täna mulda näiteks Süüriasse: ka sõja ajal peavad inimesed sööma. Kui turba “ahju ajamine” on Eestile vaid alternatiiv ja turvas kaugküttes igapäevaselt üsnagi marginaalne mängija, siis põllumajanduses ning toidutootmise ahela ühe osana on turvas asendamatu. Ning kui vaadata numbreid, siis rõhutatult valdav osa Eestis kaevandatud turbast läheb just toidutaimede, aga ka lillede kasvatamiseks. Ning enamus sellest turbast eksporditakse. Kuna nõudlus kasvumuldade järele Euroopas ja maailmas pidevalt kasvab, siis turule mahuvad ära kõik ning eestlaste tooted on nõutud kogu maailmas. Ekspertide hinnangul võib maailma kõikide kasvusubstraatide nõudlus kasvada 2050. aastaks 250 miljoni kuupmeetrini, sellest moodustab turvas 80 miljonit kuupmeetrit. Toidu kasvatamine substraatidel ei ole mitte tulevik, vaid see on olevik. Väga oluline kogus meie toidust kogu maailmas kasvab täna substraatidel kasvuhoonetes. Tulevikus liigubki aina suuremas mahus kogu meie toidutootmine just tööstustesse, hiigelkasvuhoonetesse ja „kasvulaboritesse“. Kasvusubstraatide tootja on selgelt toidutootmisahela üks osa – kurk, tomat, maasikas, melon ja paljud teised viljad kasvavad paljuski maailmas just substraatidel. On kahtlane, millisel määral on tulevikus meie toit enam avamaa toode, kuna kogu maailmas on muldade hävimise kiirus suur, samuti on suur inimkonna juurdekasv. Ning mullad taastuvad viljakaks umbes 30 korda aeglaemalt, kui kasvab turvas. Lisaks sellele teadvustab ka turbatööstus kliimamuutuse probleeme ja kliimapoliitika eesmärke ning püüdleb jätkusuutlikuma ja väiksema kasvuhoonegaaside heite saavutamise suunas. Ka sellest teemast räägime saates lähemalt. „Innovaatika” seitsmendas saates arutataksegi turba tuleviku teemadel, räägitakse turba mõjust kliimale ja sellest, kuidas turbast toodetud kasvusubstraadid võivad olla peidetud Eesti Nokia. Saatekülalisteks olid ASB Greenwald Eesti peadirektor, Turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermann, Turbaliidu tegevdirektor Erki Niitlaan, maastikuökoloogia- ja kliimapoliitikaekspert Kaie Kriiska ja Maaülikooli mullateaduse dotsent Merrit Shanskiy. Teaduspodcast’i juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
28.05.2020 1h 22 m
Innovaatika” #8: Nutikas looduslähedane elu Räpina Aianduskoolis
Kätte on jõudnud kutse- ja kõrgkoolide sisseastusmiskatsete ja eksamite aeg, mis määrab nii mõnegi noore inimese saatuse kogu ülejäänud eluks. Vaja on teha õige, õigustatud ja mis peamine – meelepärane - valik, millega hakata oma elu sisustama. Sisseastumiskatsed toimuvad ka Räpina Aianduskoolis. Selleks puhuks on “Innovaatika” saates külas kaks selle kooli inimest - Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom ja kooli pedagoog-metoodik, haridustehnoloog Katrin Uurman. Püüamegi koos selgitada kuulajatele, miks on Räpinas paiknev kool innovaatiline, tehnoloogiat integreeriv ja moodne, seda aga nii traditsioonilistes valdkondades kui aiandus, maastikuehitus, floristika, keskkonnakaitse või tekstiilkäsitöö. “Populaarseim eriala muutub meil Räpinas peaaegu igal aastal. On olnud maastikuehituse aastad, aianduse aastad, floristi aastad, isegi tekstiilkäsitöö aastad. Ainult keskkonnakaitse aastat pole mõnda aega meil olnud. Need viis on ka need erialad, mida Räpinas igal aastal õppida saab, erinevaid õppekavu on loomulikult rohkem. Meil on selline kool, kuhu saab astuda nii otse põhikoolist, samuti keskkooli järel aga ka palju hiljem, siis kui elus on saanud selgeks, mida tegelikult teha tahetakse. Meil on koolis õppinud ka 80-aastaseid, täna on kõige vanem õppur kuuekümnendates,” mainib kooli direktor. Toom lisab, et paljuski ongi nende kooli erialad sellised, kuhu tulevad kas tõelised fännid või siis need, kellel muu haridus omandatud. Aga teisalt on ka palju neid, kes peale Räpina Aianduskooli lõpetamist lähevad ülikooli edasi õppima. Näitena toob direktor siin maastikuehitaja eriala, mida saab jätkata ülikoolis maastikuarhitektuuri õppima minnes. Räpina maastikuehituse eriala on kõrgel tasemel, siit on paljud jõudnud laia maailma oma erialal töötama. Lisaks on maastikuehituse õpilased olnud rahvusvahelistel võistlustel edukad, kes on tulnud maailmameistrivõistlustel kolmandaks. Edukad on ka aednikud, kes on nii Hortolympics’il kui Euroopa nooraednike meistrivõistlustel olnud parimad. “Aianduse tulemused on ju meie oma toit ja meie igapäevane elukeskkond, olgu siis kodus või linnapildis. Aedniku haridusega on võimalik jõuda kaugele – väga heaks erialaspetsialistiks, kes jagab televisiooni aiasaadetes nõu või teadlaseks, ettevõtjaks. Kõige – nii toidu kui muude taimedes, puude - kasvatamine on ju ääretult põnev,” räägib Uurman. Räpina Aianduskooli tunnuslauseks on „Nutikas looduslähedane elu”. Nutikas nii loodusega koos talitamise, tema kujundamise kui oma erialades IT ja muu tehnoloogia võimaluste ära kasutamises. Looduslähedane, sest koolitöö käib enamasti õues viibides ja kooliümbruse metsades, maastikel, kasvuhoonetes erialasid õppides. Lisaks on kool ilus ja asub looduslikult kaunis kohas, tegemist on ju ikkagi kunagise mõisakooliga. “Nutikust on koolis küllaga, olgu selleks siis meie oma pedagoogide oskus oma eriala edasi anda, kuid ka puhtalt tehnoloogilises mõttes. Räägime siin nii meie külvirobotitest, mida õpilased saavad ise programmeerida ja katsetada kui kihilistest taimekasvuaedadest, mis õpetavad seda, kuidas väga väikesel pinnal ja mitte üldse taimekasvatuseks mõeldud asukohtades taimi edukalt kasvatada. Me oleme loomulikult enamus ajast õppetööd tegemas õues, kus ju hakkab olema ka õpilaste tulevane töökoht. Meie kool on väga praktiline, toas istumist üldiselt ei ole,” räägib Toom. Räpina Aianduskooli on võimalik sisseastumiseks avaldus teha kuni 1. juulini. Kooli tuleb saata avaldus ja haridust tõendavad dokumendid. Avalduse võib kooli saata ka läbi SAISi. Juunis on loodetavasti juba võimalus ka dokumendid ise Räpinasse kohale tuua ja koolis ringi vaadata. Uus kooliaasta algab aianduskoolis 24. augustil. Lisainformatsiooni saab kooli kodulehelt: www.aianduskool.ee Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
27.05.2020 55 m
Innovaatika #9: Elu muusikaga on ilus elu, astu muusikat õppima
Kevade suveks muutumisega on jõudnud kätte ka kõrgkoolide sisseastusmiskatsed, eksamid, mis määravad nii mõnegi noore inimese saatuse kogu eluks. Vaja on teha õige, õigustatud ja mis peamine – meelepärane valik, millega hakata oma elu sisustama. Eksamid ja sisseastumiskatsed toimuvad ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA). “Innovaatika” podcast’i stuudios on külas pianist, EMTA muusika interpretatsiooni osakonna peakoordinaator Mihkel Poll ja muusikapedagoogika eriala õppejuht Kristi Kiilu, kellega arutame tänapäevase muusikahariduse olemuse ja tulemuse teemadel. Räägime lahti selle, kuidas on muusika õppimne ja õpetamine muutunud, mida saab EMTA uues hoones õppida, kui kõrgelt mainitud kool maailmamastaabis lenadab ja anname nõu potentsiaalsele sisseasutjale. Piltlikult läheneme muusikaharidusele pigem filosoofiliselt, kui hakkame arutama detaile nagu kursiivsed kadentsid kirikulauludes või mõne suurvormi täpne taktimõõt. “Muusika nagu ka maailm tervikuna on ju pidevas muutumises, nii ka muusikaline haridus ja see kuidas seda edasi antakse ning ka omandatakse. Muusikaharidus tugineb pikaaegsetele traditsioonidele, kuid iga ajastu lisab sinna oma aktsendi. Üks interpreet või helilooja areneb tegelikult kogu elu, muusikaharidus näitab talle kätte need rajad, mida mööda ise edasi minna. Kahtlemata on ka 21. sajandil möödapääsmatu muusikat õpetada ilma vahetu õpilane-õpetaja, meister-sell, kontaktita. Sellises suhtes õpib nii õpetatav kui ka õpetaja. Muusikaga tegelemine, nii selle esitamine, loomine kui õpetamine on justkui suures ilu-universumis viibimine, kus on lõputult rikkusi mida leida ning teistega jagada” mainib Poll. Kiilu lisab sellele, et muusikahariduse üheks suureks eesmärgiks on olla kogu kultuuri igakülgne osa ja selle ühiskonna, kus seda haridust antakse, üks alustaladest. “Kui rääkida muusikaharidusest üldhariduse võtmes, siis just see on meie väärtushoiakute kujundaja, samuti kasvatab see meile teadlikku kontserdipublikut. Ning loomulikult on muusika see, mille kaudu me kõik end tahes-tahtmata identifitseerime. Kõige kuulsam eestlane maailmas on Arvo Pärt, iga viie aasta tagant toimub kogu Eestit ühendav laulupidu ja nii edasi,” lisab Kiilu. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemial valmis äsja ka tuttuushoonetekompleks, mis viis sisus juba 21. sajandis olnud õppetöö ka vormiliselt samale tasemele. Nüüd on koolil olemas oma tippakustika ja kõikide võimalustega 500-kohaline kontsertsaal, blackbox, uued klassiruumid ja stuudiod. Samuti on koolis võimalik kasutada väga innovaatilist viitevaba heli ja video ülekandetehnoloogiat LoLa, mis võimaldab ülikiiret internetti kasutades ka distantsilt üheaegselt koos musitseerida: pianist Tallinnas, viiuldaja Tel Avivis, tšellist Sydneys, flöödimängija Rio de Janeiros ja publik New Yorkis Carnegie Hall’is. Akadeemia võtab uueks õppeaastaks avaldusi vastu kuni 25. juunini, enne on võimalik end koolis toimuvaga viia kurssi kooli kodulehel (www.ema.edu.ee), samuti on võimalik küsida nõu kooli pedagoogidelt ja tulla ka koliga tutvuma. Teadus- ja hariduspodcast’i “Innovaatika” juhtis ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
26.05.2020 1h 22 m
Innovaatika #6: Eesti suudaks ennast ka 100% mahepõllumajandusega ära toita
Teadussaate “Innovaatika” järjekordses osas räägime Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) teaduritega sellest, millega nemad tegelevad: nagu selgub siis väga põnevate asjadega. Ühelt pool aretavad uusi sorte nii teraviljadele, köögiviljadele kui heintaimedele ja samal ajal uurivad nende sortide kasvatamisega seotud küsimusi, sealjuures ka taimekaitse ja taime tervise valdkonda. Taimekasvatuse Instituudi üks ülesandeid on aretada uusi, ilmastikule vastupidavaid, haigustele resistentseid ja Eesti kasvutingimustele kohastunud põllukultuuride sorte, mida siis kohalikud põllumehed saaksid meie põldudel edukalt ja kasumlikult kasvatada. Selgub, et ühe korraliku ja sobiliku uue sordi aretamine kuni seemne turustamiseni võib võtta aega kuni 15 aastat. Töö on küll pika “vinnaga”, kuid korraga on tules paljud rauad. Aretajal peaks tagataskus olema väga erinevatele nõudmistele vastavad sordid - kas siis heade küpsetusomadustega, kõrge saagiga, varajase valmimisega, hea kvaliteediga ja nii edasi. Äsja tuldi välja uue nisusordiga, millel on eriti head saiaküpsetamise omadused ja nimigi sellele vastav - “Perenaise”. Teadurid ütlevad, et pidevalt üritatakse aretamisele vajalikku aega vähendada, sest olla nii kaugele ette selgeltnägija trendide osas, milliste omadustega sorte kasvatajad vajavad, on väga raske. Samas kulub näiteks viljapuude aretusele aega veelgi rohkem kui põllukultuuridele - et saada “sordilehele” kõlblik õun, pirn või kreek, võib kuluda isegi 25 aastat . Instituut tegeleb ka tavapõllumajanduse ja mahepõllumajanduse võrdlusega, mahedatele sobivate tehnoloogiatega ning mahedasse sobivate sortide aretusega. Teadurid on kindlal veendumusel, et Eestis on ka intensiivne põllundus võrreldes muu Euroopa ja maailmaga peaaegu öko, sest taimekaitse vahendeid kasutatakse vaid vajadusel (kasutatakse integreeritud taimekaitset) ja taimekaitse vahendite kasutamine on kordades väiksem kui teistes Euroopa riikides ning eriti meie kaugematel lõunanaabritel Vahemere kandist. Samuti usuvad saatekülalised, et Eesti suudab end täielikult mahepõllundusele üle minnes ära toita küll – üleminek peaks olema aga järkjärguline, teadlaste poolt rohkem uuritud ja peame võtma arvesse, kas tarbijad jaksavad sel juhul kallimaks muutuvat toitu poest osta. “Innovaatika” stuudios olid külas ETKI teadurid, kaeraaretaja Ilmar Tamm, talinisu aretaja Reine Koppel ja taimekaitse ekspert Pille Sooväli. Saatejuht oli ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
04.03.2020 1h 3 m
Innovaatika #5: Biomajanduses võib olla peidus Eesti nokia
Kas Te teate, mis asi on biomajandus ja millega see majandusvaldkond tegeleb? Usun, et kõik suudame mõista sõnu bio ja majandus, kuid selle valdkonna laiahaardelisust kindlasti kohe hoomata ei suuda. Järjekorras viienda “Innovaatika” podcast’i stuudios on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik, kes meile seda haaret lahti hakkab seletama. “Biomajandus tegeleb kõigega, mis on seotud biomassi ja sellele lisandväärtuse andmisega. See tähendab, seda, et see majandusvaldkond käsitleb nii puitu, nisu, vetikaid kui lehmapiima tootmist ja lambakasvatust ning seda, kuidas saab mainitud “toorainest” ja valdkondadest võimalikult efektiivselt tekitada võimalikult palju kasu ja kasumit,” selgitab Värnik. See tähendab, et Maaülikoolis tegeletakse teaduslikult tasemel uute majandusmudelite loomisega, mis annaks võimaluse saada Eestis kasvanust/toodetust võimalikult kallis “uus toode”. Kui võtame näiteks puidu, siis hetkel viiakse suurem osa sellest palgina välja. See on Värniku sõnul üks kõige madalama lisandväärtusega tegevus üldse, veel halvem oleks puu lihtsalt metsa jätta. “Meie ülesanne oleks leida viisid, kuidas neist palkidest saada rohkem väärtust kätte: kas me valmistame neist mingeid detaile, mida on vaja mõnes muus riigis tegutseval ettevõttel või võtame puidu biokeemiliselt juppideks ja müüme selle toorme meditsiini- või muu keemiatööstusele. Siit aga saame ühest palgist 4-5 ja enamkordse tulu,” mainib Värnik. Sama seis on näiteks teraviljade, vetikate või ka loomse “biomassiga”. Piima müüme samuti vedelal kujul odava hinnaga piiri taha, kuid sellest nestest tuleks toota nii teise kui ka kolmanda taseme tooteid ja neid siis hoopis “välja” müüa. Juust ja jogurt on ehk lihtsad näited, kuid ka piima saab keemiliselt juppideks lõigata. “Meie ülesanne ongi leida need mudelid, tuvastada nõudmised ja pakkumised, et saaks tekkida investoritel usaldus panna oma raha neisse tootmistesse, mis Eestis kasvanud ressursile, biomassile annaks lisaväärtuse,” selgitab Värnik. Biomajanduse üheks olulisimaks märksõnaks on professori sõnul ka interdistsiplinaarsus, mis tähendab, seda, et biomassiga edukal tegelemisel on oma osa nii füüsikal, keemial, bioloogial, transiidil, turundusel, disainil ja finantskirjasoskusel. Teaduspodcast’i “Innovaatika” viienda saates saabki kuulata biomajandusest pikemalt ja lähemalt, saates on külas Maaülikooli maamajanduseökonoomika professor Rando Värnik. Saatejuht on Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
02.03.2020 58 m
Innovaatika #4: Muld kasvatab tomati ja annab antibiootikumi
Olete kunagi mõelnud, mis asi see muld tegelikult on? Millest koosneb, kuidas kasvatab endast taimed, kas muld on terve, kas muld on taastuv, kuidas mulda juurde tekitada? Enamasti sellele ei mõelda, kui muld pole just töö või uurimisobjekt. Teadussaate stuudios on mullast rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam. Nagu selgub, siis mulla värv ütleb ära selle, kust see muld võiks pärit olla, aga ka seda, kui viljakas see muld konkreetselt on. Meiekandis on muld must, kuid võib osades kihtides olla ka roheline, valge või sinine. Paljudes maailma paikades on aga muld hoopis punane. “Mulla tumeduse järgi on võimalik selle viljakust määrata küll, mida mustem muld seda rohkem süsinikku ja mullale omast orgaanilist ainet – huumust, mille lagunemisel ka toitained vabanevad. Kivim, millel muld on tekkinud annab mullale ka lisavärvuse. Ja see, kui tugevalt kivimi enda värvus välja paistab sõltubki palju ka sellest, et kui palju on mullas huumust värvi varjutamas,” selgitab Reintam. Kolmandik maailma muldadest on täna ikka väga halvas seisus, räägib Reintam ja lisab, et tema ei ütleks, et küll pöördumatult kahjustatud, kuid nende muldadega peab tegelema, neid hooldama. Professor mainib veel, et isegi kui mullad hävinevad ja nende kvaliteet muutub, siis toitu saame neist ikka kasvatada: muutub aga see, et selle toidu maitse on olematu ja meile mitte midagi andev. Kuid muld ei ole vajalik ainult toidu ja taimede kasvatamiseks, mullast saab kasu ka muul moe: näiteks saab mullas elavatelt seentelt vajalikke aineid antibiootikumide valmistamiseks. Ning uurimine mulla teemal käib täiel tuuril edasi, otsitakse heurekaid nii meditsiini, gastronoomia kui muude valdkondade tarbeks. Näiteks on täna võimalik mullas leiduvate ioonide ja selles kasvanud toiduaines olevate ioonide võrdlemisel selgitada välja toiduaine tegelik päritolu. Nii saab näiteks olla kindel, et Eesti maasikas on pärit meilt, mitte pole Poolast toodud. Nagu juba mainitud, siis mullast on stuudios rääkimas Eesti Maaülikool mullaökoloogia professor Endla Reintam. Saatejuhid on ajakirjanikud Martin Hanson ja Taavet Kase. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
04.02.2020 1h 14 m
Innovaatika #3: Parimad maasikad on ikka Eesti maasikad
Teadussaade „Innovaatika” on tagasi ja selles saates, järjekorranumbriga kolm, võtame jutuks maasikad. Need magusad, punased, suve parimat osa kuulutavad marjad meeldivad kõigile. Viimastel aastatel on aga palju olnud juttu sellest, mis kvaliteediga on Eesti maasikad, kui puhtad on meie maasikad ja kas kohalikku kasvatajat saab usaldada. Lisaks sai maasikas, eriti Eesti maasikas, suure PR-põntsu, kui Maaleht suutis tõestada nii öelda maasikamaffia, kus Eesti oma maasika pähe müüdi Poolast tulnud marja – hinnavahe kuni 3 korda. Miks on Poola maasikas halvem kui Eesti oma? Põhjus seisneb selles, et lõunapoolsematelt aladelt tulnud maasikaid on rohkem taimekaitsevahenditega pritsitud. „Mitte, et Poolas poleks seaduseid või reegleid, soojemas kliimas lihtsalt on rohkem kahjureid ja haiguseid ning Poolas on tootjatel lubatud kasutada oluliselt rohkem taimekaitsevahendeid kui Eestis. Eesti maasikatest tehtud proovides on kõik taimekaitsevahendite jäägid marjades olnud oluliselt lubatud normidest allpool. Ehk siis Eesti maasikas on kahtlemata tervisele kasulik, mitte kahjulik, isegi kui kasutatud on taimekaitsevahendeid,” selgitab Moor. Maasikasortidest sõltuvalt on ka maasikas kas magusam või hapum, punasem või valgem. Lisaks erinevad maasikad valmimisaja poolest: on varajased, keskvalmivad ja hilised sordid. Tuleb panna tähele, mis maasikat kasvatada: kas sellist, mis hoiab hästi kuju või sellist, millest saab head toormoosi. Selge on aga see, et oma koduaias või maakodus kasvatatud maasikad on ikka need parimad. Maasikaid saab aga kasvatada ka väiksemal peenral või kasvuhoones. Uurime seda eksperdilt! Stuudios on maasikatest ja peamiselt maasikate kasvatamisest koduaias rääkimas Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi aianduse osakonna dotsent Ulvi Moor. Saatejuht on ajakirjanik Martin Hanson. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
27.01.2020 47 m
Innovaatika #2: Toiduhügieeni A&O ehk kuidas saada vastu listeeriale
Delfi Tasku teadussaate “Innovaatika” teises osas räägime lähemalt toiduhügieenist ja sellest, kuidas teadlikult hoida end (toidu)tervena. Viimaseid nädalaid meedias palju kajastust saanud listeeriapuhang ühes kohalikud kalatööstuses ja sellega kaasnenud tragöödiad on pannud inimesed palju mõtlema sellele, kui puhas on ikkagi meie igapäevane toit. Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi toiduhügieeni ja rahvatervise õppetooli professor Mati Roasto ongi selleks stuudios, et rääkida lahti viis lihtsat mõtet, kuidas hoida koduköögis korda nii, et söök oleks alati värske, tervislik ja saastumata. Lisaks sellele vaatame maailmas üldse ringi, et saada teada, mis ohud toidu kaudu veel levimas on. “Üldiselt on Eesti toidutööstustes ja toidukaubanduses asjad väga hästi, puhtus on reegliks ja mõned mürgistus juhtumid, mis meediasse on ka kajanud tulenenud pigem juhusest, õnnetusest või mõne töötaja suvast,” mainib Roasto. Innovaatika teise saateosa eesmärgiks on aga pisut selgitada lahti toiduga kaasas käivaid ohte, samuti jahutada natukene kirgi, mis on suunatud just sellele, et tegelikult tuleks vaid süüa autoklaavitud toite, läbi kuumutatud roogasid või toitu ise kasvatada. Kõik ei ole nii hull kui võib tunduda ja paari lihtsa arenduse ning ka asendusega omas kodus saab puhtuse majja nii köögis kui kõhus. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee.
04.11.2019 1h 15 m
Innovaatika #1: Mesilased ei sure iial välja, ergo ... inimene ei sure iial välja
Delfi teadussaade "Innovaatika" hakkab Delfi Tasku kanalis lahkama teadusmaailma põnevamaid tahke ja nüansse. Igas saates on külas üks Eesti tippteadlane, kes seletab saatejuhiga koos lahti ühe kindla teema teaduses. Saatesarja jooksul püüame lükata ümber nii mõnegi populaarteadusliku vale, kinnistada aga tõdesid, mis ei pruugi olla veel inimestele kohale jõudnud. Esimeses teadussaates “Innovaatika” on külas Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli juhataja Marika Mänd, kes selgitab lahti selle, et mesilane pole vaid mesilane ning ilma mesilasteta ei saa otsa tolmlemine, ega saa ka otsa inimeste toit. Uurime lähemalt mesilaste ja ka muude kimalaste elu, vaatame, mida nad söövad, kuidas tolmlevad ja millised on murekohad nende tiivulistega. Küsimuste, kommentaaride ja parandustega palume pöörduda toimetuse poole kirja teel, kirjutades aadressile innovaatika@ekspressmeedia.ee
04.10.2019 1h 9 m
Delfi teadussaade "Innovaatika" hakkab Delfi Tasku kanalis lahkama teadusmaailma põnevamaid tahke ja nüansse. Igas saates on külas üks Eesti tippteadlane, kes seletab saatejuhiga koos lahti ühe kindla teema teaduses. Saatesarja jooksul püüame lükata ümber nii mõnegi populaarteadusliku vale, kinnistada aga tõdesid, mis ei pruugi olla veel inimestele kohale jõudnud.
Saatejuht
Martin Hanson