Podcast „Jalgrattapalavik“ on pärast mõnenädalast pausi uue episoodiga kuulajaid rõõmustamas ning külaliseks ei keegi muu, kui Eesti kõige pikema staažiga profijalgrattur Rein Taaramäe. Suurtuuride etapivõitjal on käsil 16nes profihooaeg. Tänavu sõidab Taaramäe suurtuuridest ainult Vueltat. Viimaste hooaegade Giro – Vuelta duubel mängiti ringi. „Sai kaarte vähe ümber mängitud. Aasta esimene pool läheb puhtalt nädalaste velotuuride peale ja neid on kavas ikka päris kõvasti. Enne Vueltat saan seitse velotuuri kindlasti sõita,“ kirjeldas Taaramäe käesoleva aasta kondikava. Õpetussõnu jagub ka noortele. „Ärge tehke sporti liiga noorelt liiga professionaalselt!“ Loomulikult tulevad sinna juurde selgitused. Taaramäe toob ka elulise näite Eesti meistrivõistlustelt. Mis muud, kui head kuulamist! Saatesarja veab Ivar Jurtšenko.

Podcast „Jalgrattapalavik“ jõuab seekordse saatega juubeli hõngulise tähiseni. Eetrisse jõuab sarja kolmveerandsajas episood ehk usutlus numbriga 75. Seekordne külaline on Eesti jalgrattaspordi ringkondades teada-tuntud mees – Mallor Türna. 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses kuulus ta tippsportlaste leeri, sõites trekil välja suurmeistri normi. See oli taseme näitaja. Maanteesõidus säravaimaks saavutuseks etapivõit NSV Liidu velotuuril ja näiteks Balti velotuuril on ta kandnud liidrisärki. Sellest kõigest ja paljust muust me loomulikult saates ka räägime.

Jalgrattaspordi uus hooaeg on käima läinud ning paari kuu pikkuselt pausilt naaseb taskuhääling „Jalgrattapalavik“. Huvitavate külaliste paeluvad jutud endiselt kättesaadavad Delfi Tasku, SoundCloudi, Spotify, Apple Podcasts ja Google Podcasts keskkonnast. Sel korral on saatejuhil Ivar Jurtšenkol külas kolmel järjestikusel aastal Eesti parimaks jalgrattatreeneriks valitud Karmen Reinpõld. Väga omapärase taustaga treener, kellel on mitme erineva eriala kõrgharidus ning sportlikke väljakutseid esitab ta mitte ainult sportlastele, vaid ka iseendale.

Jalgrattaspordi võistlushooajale on pidulikult joon alla tõmmatud, auväärt tiitlid ja auhinnad jagatud. Tõmbame kokku ka podcasti „Jalgrattapalavik“ järjekordse aastaringi ning seda koos Eesti jalgratturite liidu presidendiga. Ärimees Raivo Rand on alaliidu presidendina rattasporti suunanud viimased kuus aastat. Mis on selle ajaga tehtud ja mis teoksil? Praegune juhatus on ametisse kinnitatud 2025. aastani.

Podcast „Jalgrattapalavik“ pakub kuulamiseks jutuajamise Rene Mandriga, kes on värskelt sõlminud 2-aastase lepingu Israel – Premier Tech Pro Cycling meeskonnaga. Mandrist sai tipptasemel profitiimi spordidirektor. Rääkida on palju ja teemad vägagi intrigeerivad. Juba tuleval hooajal võib eestlasest teatud võidusõitudel saada Chris Froome'i, Jakob Fuglsangi, Michael Woodsi jt nimekate võidusõitjate otsene ülemus.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ oktoobri teise saate külaliseks on Laura Lepasalu. Tänasel päeval kolme lapse ema, kes 2008. aastal sõlmis Prantsusmaa klubiga Team Pro Feminin Les Carroz profilepingu, ent profina sõita ei saanud, sest klubi läks majanduslike raskuste tõttu hingusele. Ikka juhtub.

Podcastis „Jalgrattapalavik“ saab sel korral kuulda tõestisündinud lugu, mis ajab kulme kergitama. 1958. aasta Eesti meistrivõistlustel ühisstardiga sõidus võitis 16-aastane Kalju Koch pronksi. Vähe sellest. Ta sõitis rattaga, millel puudus sadul. Ei, sadul ei tulnud sõidu ajal ratta küljest ära. Noormees läks juba starti ilma sadulata. Tingituna väikesest kasvust muud võimalust lihtsalt polnud. Raamile kinnitati padi, mis võimaldas õigel kõrgusel pedaale tallata. Ausalt öeldes, ei kujuta ette. Ja nõnda tulla veel medalile... selleks peab olema Kalju Koch.

Jalgrattajuttu räägime sel korral mehega, kellel on profivõite jalaga segada. Konkreetse ajendi Jaan Kirsipuuga kokkusaamiseks andis 23. august, kui Prantsusmaa profitiim Ag2r Citroen jõudis Poitou-Charentes en Nouvelle-Aquintaine velotuuri avaetapil klubi ajaloo 500. võiduni. Uhke ja erakordne tähis!

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab kuulajaid uue episoodiga. Seekordseks külaliseks on Gleb Karpenko, kes mõne nädala eest tuli Eesti koondisega Balti Keti velotuuri meeskondlikuks võitjaks. Gleb andis töömehena edusse märkimisväärse panuse.

Podcastis „Jalgrattapalavik“ teeme sel korral juttu rattadünastia esindajaga. Tema isa vend Endel oli 17 kordne Eesti meister ja isa vennapoeg Heino 13 kordne Eesti meister jalgrattaspordis. Põlvkond hiljem tegi rattaseljas tegusid saate külaline Runo Ruubel. Runo võinuks vabalt ekslema sattuda näitlemise radadele, kuna nii isa kui ka ema olid lähedalt seotud teatriga. Isa Paul koguni Eesti NSV teeneline kunstnik.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on sel korral külas kaugema kandi mees. Belgiast, Brüsseli lähistelt jõudis kodukamarale puhkama Andrus Rikkas, kes 30 aastat tagasi oli Eesti üks paremaid trekisprintereid. 1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli aeg kui trekisprinterid eesotsas kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäega tegid suuri tegusid. Ka mehed olid pildil – Teet Laaneots, Urmo Valter, Sven Lill, Andrei Nardjužev, Andrus Rikkas – kõik NSV Liidu noortesüsteemi karastusega.

Podcast „Jalgrattapalavik“ on jõudnud episoodini number 63. Seekordseks külaliseks on mees, kes alates 2008. aastast vedanud Aerobike'i sarja. Just võistluste korraldusel me Mihkel Reilega saates pikemalt peatume, aga mitte ainult. Mihkel on veel noor mees, vanust 37 ja teoreetiliselt võiks vabalt võidusõitja ametit pidada.

Podcast „Jalgrattapalavik“ rõõmustab rattaspordihuvilisi juunikuu esimese saatega. Külas on Romet Pajur, kes tänavu pakkunud juunioride tippklassi jõuproovidel fantastilisi tulemusi. Kes ta on ja kuidas Tallinna külje alt Sauelt pärit noormees omavanuste maailma eliiti kerkis?

Tänasele päevale igati sobilikult, arvestades, et käib Itaalia velotuur on podcastil „Jalgrattapalavik“ külas üks seitsmest eestlasest, kes startinud Giro d'Italial. Kuulajatega jagab rattasõidu tarkusi aastatel 2010-2011 Cofidise profitiimi kuulunud Kalle Kriit.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on taaskord külas tegevsportlane, esimest hooaega Belgia profimeeskonnas Bingoal-Pauwels-Sauces WB sõitev Karl Patrick Lauk. Jututeema keerleb peamiselt uue meeskonna ning käesoleva hooaja tegemiste ümber. Saame teada, kui hästi või kui keeruliselt on asjad seni sujunud?

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas isa ja tütar, avatud olekuga Marek Sander ning Laura Lizette Sander. Veel juunioride klassi kuuluv Laura Lizette on valitsev täiskasvanute Eesti meister eraldistardiga sõidus, 2019. aastast on tal ette näidata medal Euroopa noorte olümpiafestivalilt. Omavanuste hulgas kõva tegija. Marek on rohkem teada-tuntud suusaringkondades, ent jalgrattasport on piltlikult öeldes teine armastus. Okei, võib-olla kolmas.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas Tõnu Ord ja Martin Puusepp. Mõlemad rattaspordiga väga tihedalt seotud ning omavahel lähedalt sugulased. Tõnu on onu ja Martin on õepoeg. 2011. aasta Eesti grupisõidu meistrivõistluste hõbe ja Saaremaa velotuuri teine mees Martin Puusepp on viimased kuus aastat kuulunud Saksamaa tippklubi BORA Hansgrohe taustajõudude hulka.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas mees, keda tuntakse eelkõige suusaspordiga seonduvalt, kuid tal on olnud väga huvitav „kõrvalepõige“ jalgrattasõidu radadele. Muljeid ja meenutusi jalgrattaspordist pajatab kahekordne Eesti meistrivõistluste pronks maastikusõidu olümpiakrossis Urmas Välbe. Esmalt on Välbel pajatada väga huvitav lugu jalgrattasõiduga sina peale saamisest.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ märtsikuu esimeseks külaliseks on Eesti maanteekoondise peatreener Jaan Kirsipuu, kes toimetab ühtlasi abistavas rollis koduse profitiimi Ampler-Tartu2024 juures. Teeme hooajale ettevaate. Räägime päris põhjalikult meie profijalgratturite tegemistest ja võimalikest arengutest, eelkõige käesoleva aasta kontekstis.

Podcastil „Jalgrattapalavik“ on külas mulluste maanteesõidu maailmameistrivõistluste juunioride grupisõidu pronks Madis Mihkels. Räägime eelmise hooaja sõitudest ja võitudest ning ees ootavast profileerist. Teadupärast on 18-aastane tartlane sõlminud lepingu nii koduse profitiimiga Ampler-Tartu 2024 kui ka Belgia World Touri meeskonnaga Intermarche-Wanty-Gobert Materiaux. Mis puudutab pealkirja, siis jutt on ülekilodest.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ veebruari jutud avab mees, kellel on väga kirju jalgrattaspordi taust. Ta on ise sõitnud, pea 40 korda tulnud Eesti meistriks ja osalenud trekisõidu tiitlivõistlustel, olnud Eesti jalgratturite liidu turundusjuht ning võõrustanud UCI presidenti, spondeerinud Kalev Chocolate Teami, pidanud rattapoodi ja mida kõike veel. Muljeid pajatab Hanno Kross.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ külalisteks käisid sel korral isa ja poeg, Eero ja Siim Kiskonen. Sobib igati titulleerida rattadünastiaks, sest Eero isa ja Siimu vanaisa Eino oli noorena samuti jalgrattur. Sai hakkama nii kõva tulemusega kui 1967. aasta NSV Liidu koolinoorte spartakiaadi võitja grupisõidus ehk liidu juunioride meister. Eero sai eelmisel suvel endalegi ootamatult Gran Fondo Euroopa meistriks, vanuseklassis 50-54. Ta räägib kogu loo ausalt ära.

Podcasti „Jalgrattapalavik“ jaanuarikuu teiseks külaliseks on valitsev Eesti grupisõidumeister Mihkel Räim, kellega räägime eelkõige mullustest tegemistest ning piilume niipalju kui võimalik algavasse hooaega. 2021. aasta oli Räimele ilmselgelt keeruline. Alles märtsikuus sai ta lepingu Poola kontinentaalklubi Mazowsze Serce Polskiga. Eelnevalt oli üks suur teadmatus, mis saama hakkab. Õnneks asjad laabusid.

Podcast „Jalgrattapalavik“ on pärast paari kuu pikkust pausi eetris tagasi, et võtta ette pikem seiklus, no nii 50 saadet. 2022. aasta jutud lükkame lahti pehmemate teemadega, meil on külas Rein Taaramäe abikaasa Hanna Karoliine Taaramäe. Väga üldiselt võttes räägime kõigest, millega profijalgratturi abikaasa kokku puutuma peab. Oi, neid ameteid ja toimetamisi on palju-palju. Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga on profijalgratturi abikaasa kõrval poisike.

Jalgrattapalaviku podcast tähistab sel korral suurt juubelit. Kuulajateni jõuab 50nes saade, kus mõistagi on külas väga huvitav ja oodatud persoon. Mees, kes sõidab tipptiimis BORA-Hansgrohe ning kelle sprindikiirus ajab rivaalid närveldama. Räägime Martin Laasiga sportlastee algusest, profileeri jõudmisest ning tippmeeskonna telgitagustest. Selgub, et Prantsusmaale amatööriks minnes elas ta esimese hooaja puhtalt oma rahakoti peal või siis õigemini toetavate vanemate kulul. Praegu saab öelda, et investeering tasus ära, aga siis oli teadmatust palju. 2016-2017 tulid ehmatavad profiaastad tiimis Delko-Marseille, kus juhe täiega kokku jooksutati. Koostöö oli katkemas kohe esimese aasta lõpus, aga tartlase jonn tähendas teist vaevalist aastat veel. Seejärel langemine madalamasse võistlusklassi ning mõneti ootamatu tõus ProTouri tasemele. BORA-Hansgrohe aastatel peatume pikemalt, võttes jututeemaks Peter Sagani, Pascal Ackermanni, Sam Bennetti, Mark Cavendishi, suurtuuridel sõitmise ning palju-palju muud. Saate keskel loosisime Martin Laasi abiga välja ka Shimano küsimusmängu auhinna! Õigesti vastanute vahel läks loosi kinkekott Shimano nänniga ja selle juurde veel turvaline ning nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele (Mitu individuaalset Tour de France'i üldvõitu on Shimano groupsetil?) laekus 23 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Harles Nigulasele. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õige vastus oli 10 võitu. Lance Armstrongi esikohad arvesse ei läinud, kuna tema Touri võidud on dopingureeglite rikkumise tõttu tühistatud. Mis siis muud kui mõnusat kuulamist! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Novembris ja detsembris peab podcast pausi, et jaanuarist uuele poolsajale reipalt vastu minna.

Podcast "Jalgrattapalavik" läheneb märgilisele tähisele - poolsada saadet. Seekord on kuuldeulatuses jutuajamine number 49 ja külaliseks kunagine supertalent, kes sattus valel ajal valesse keskkonda ning sinna see roosa unistus läks. Andri Lebedev teab, mida tähendab juunioride aastatel võistelda MM-i medalitele. Ta suutis maanteesõidu maailmameistrivõistlustel kõrges mängus olla kahel aastal järjest (1999, 2000). Konkurentideks hilisemad suurnimed Fabian Cancellara, Damiano Cunego, Filippo Pozzato, Aleksandr Kolobnev jne. Lebedev püünele ei jõudnud. Saame selgeks, miks? Lahkame paarikümne aasta taguseid aegu pikalt ja põhjalikult ning jõuame Prantsusmaa ööklubidesse... Räägime ka värskest maanteesõidu MM-ist, kus Madis Mihkels võitis juunioride grupisõidus pronksi ning kaks noormeest mahtus veel 20 parema hulka. Niivõrd kõva tase üsna kesise harrastajaskonna pealt. Sama seis on tegelikult ka naisjuunioridega, kus tippude tase on meil maailmaklass. Kuidas on see võimalik? Lebedev kiidab Eesti rattatreenereid, kes teevad tema hinnangul väga head tööd. Ta ise on juba kümmekond aastat treeneriametis Audentese spordigümnaasiumis. On suunanud nii Oskar Nisu, Rait Ärmi, Markus Pajurit, soomlast Antti-Jussi Juntuneni kui ka palju teisi. Arutleme, mille arvelt saab veel juurde panna ja kus peituvad võimalikud ohud. Loosisime saates välja ka auhinna! Shimano plokis esitasime eelmisel korral küsimuse ning vastuseid ootasime e-mailile jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga, mille juurde kuulub veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele (Kes ja mis aastal kindlustas Shimano groupsetile esimese Tour de France'i võidu?) laekus 15 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Andrus Rikkasele. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õige vastus oli Alberto Contador, aastal 2007. Lance Armstrongi võidud ei läinud arvesse, kuna tema esikohad on dopingureeglite rikkumise tõttu tühistatud. Head kuulamist! Vestlust Andri Lebedeviga veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" septembrikuu teise saate külaliseks on teenekas treener Kaido Laas. Kunagine Dünamo koondise vanemtreener on hilisemalt, vabas Eestis, aidanud hoo sisse puhuda CFC Spordiklubile ja kutsunud ellu Kuusalu Rattaklubi, millega tegutseb seniajani. Raugematu energiaga mees. Nooruspõlves sõitis võidu legendaarse Aavo Pikkuusiga, Dünamo vanemtreeneriks sai juba 25-aastasena. Perioodil 1977-1985 puutus tihedalt kokku pea kõigi Eesti toonaste tippudega. Medaleid tuli nii, et ei jõudnud arvet pidada. Mõne medali lugu on muidugi uskumatu, tippsportlasi koheldi Nõukogude liidu avarustes nagu viimaseid kaabakaid... saadeti rahumeeli võistlema pommiauku. Tänapäeva trendidest ei meeldi Laasile lasteaedadesse trügimine. Kohe mitte ei saa aru, miks peab sinna ronima. Ja lisaks pole ta mingi ninnu-nännu mees. Sellega spordis kaugele ei jõua. Noorte treeningprotsess tuleb lihtsalt huvitavaks teha ning paika panna reeglid. Nii tekib vastutuse tunne, mis on treeninggrupi toimimisel väga oluline. Kaheks saateks on tagasi ka Shimano auhinnamäng. Taaskord läheb loosi uhke auhinnakott ning sinna juurde Lazer kiiver. Head kuulamist ja head kaasa mängimist!

Podcast "Jalgrattapalavik" võõrustab esimest korda kolme külalist korraga. Hispaania Vueltaga seonduvalt on külas Vihtra ja Vändra mehed, vanaisa ja lapselapsed - Erich Perner, Kristen Kivistik ning Gert Kivistik. Otseloomulikult räägime Rein Taaramäe esimese treeneri, tänasel päeval pensionipõlve pidava Erich Perneriga Vuelta muljetest. Etapivõit, liidrisärk ja kõik muu sinna lisaks. Reedame siseinfot, mida vähesed teavad ja ausalt öeldes, ega peagi teadma. Suurtuuride eel ja ajal võtab Rein seniajani esimesele treenerile kõne, et aru pidada ja emotsioone jagada. Ka sel korral helistas ta võidujärgsel hommikul Pernerile. Huvitav, mida räägiti? Kui vanaisa on suurema osa elust hinganud rattaspordi rütmis, siis ega lapselapsed pole samuti sellest mööda pääsenud. 27-aastane Kristen kuulus kümmekond aastat tagasi maanteel Eesti juunioride koondisesse. Oli kindel Rahutuuride ja tiitlivõistluste mees. Aga Audentese spordigümnaasiumi lõpetamise järel sai valik tehtud õppimise - Balti filmi ja meediakooli kasuks. Aga sport jäi, lihtsalt teises võtmes. Kristen on Rockstick Production vedajana kõikide suuremate Eesti rattavõistluste LIVE ülekannete taga. 25-aastane Gert on täiskohaga sportlane seniajani. Maailmarändurist sportlane, kes hoiab Eesti lippu kõrgel Kariibi meres asuval Martinique'i saarel. Uurime, mis elu seal elatakse ja kas võidu korral on tavaks ka mõni kummaline rituaal? Gert on mullune Eesti grupisõidu meistrivõistluste pronks ning loodab lähiaastatel arengus arvestatava sammu edasi teha. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Jalgrattapalaviku podcastis tuleb sel korral päris palju juttu eksootikast. Külas on 2011. aasta Eesti grupisõidumeister Mart Ojavee, kes aastatel 2010 - 2013 kuulus Aasia profitiimi Champion System. Tallinnast võrsunud rattamees on võidu sõitnud Indias, Singapuris, Malaisias, Kataris, Hiinas, Taiwanis, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Omaanis ja kus kõik veel. Käinud ka velotuuril Siberis, kus auhinnaraha jagati kilekottidega. Treeneritel ja kohtunikel läks tuuri käigus nina iga päevaga üha punasemaks. "Maks võis neil saada päris valusa hoopi," lõõbib Ojavee aastaid hiljem. Kuigi üldiselt oli rattasõit fun, tekkis karjääri jooksul korduvalt ka lootusetuse tunnet. Eriti Kalev Chocolate Teami algusaastatel. "2004 ja 2005 oli Poola ikka täielik vormel-1. Käisime mööda Poolat "metslastega" võidu sõitmas ja tekkis lootusetuse tunne. Proovisime nii ja naa, aga löögile ei pääsenud kuidagi," kirjeldab Ojavee. Ridade vahelt annab välja lugeda, et kohalikud sõitsid toona nii lubatud kui keelatud kütusega. Eks edasi saab igaüks juba ise mõtteid mõlgutada... Meenutame ka trekisõidu MK-etappidel käimist, TSIK-i pooleli jätmist, Mäe Rattaklubisse sattumist, kahte maanteesõidu MM-i ja palju muud põnevat. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Seekordses "Jalgrattapalavik" podcastis arutleme, mõtiskleme ja filosofeerima teema üle, mis kerkis huulile seoses Tokyo olümpiamängudega. Nimelt võisteldi Tokyos esimest korda BMX Freestyle'is, mis paneb mõtlema, kas klassikaline jalgrattasport hakkab uutele trendidele tasapisi alla vanduma? Teemat aitab lahata Simpel Sessioni üks asutajatest ja eestvedajatest Risto Kalmre. Peas keerlevaid küsimusi on päris palju. Kas tõesti televaataja otsustab, milline ala mahub olümpiaprogrammi ja milline mitte? On siis nii, et võitja peab selguma kiirelt ja efektselt, mitte kuus tundi kestva võidusõidu järel? No ei jaksa keegi vaadata. Kas noored enam tahavad tunde ja tunde tuimalt vändata kui puudub lõbu ja vabadus? Oleme me tahes tahtmata liikumas ajajärku, kus peadpööritavad saltod ja hüpped tõmbavad kordades enam publikut ja raha kui kurnatud kehad, mis poolsurnuna mäetippu jõuavad? Mine sa võta kinni. Räägime ka jalgrattakultuurist tervikuna. Jalgrattasõidust kui elustiilist, erinevatest subkultuuridest. Sotsiaalne trend rattasõbralikkuse poole on Eestis kahtlemata olemas. Vaevalt, et me jõuame sarnasele tasemele Hollandi ja Taaniga, aga sinnapoole püüdlema peab. Ja seda ka tehakse. Mida rohkem sotsiaalne trend süveneb, seda enam kasvab Eesti jalgrattaspordi suutlikus tippspordis ja tiitlivõistlustel pildil olla. Miks mitte ka BMX Freestyle'is. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" järjekordseks külaliseks on mees, kes oli veel sündimata kui tema isa võistles 1964. aasta Tokyo olümpiamängudel. Urmas Tölp on nimeka kergejõustiklase Rein Tölbi poeg, kes 57-aastat tagasi Tokyos jõudis 800m jooksus poolfinaali. Aga Urmasest kergejõustiklast ei saanud, sirgus hoopis lootustandev jalgrattur. Nõukogude Liidu noorte meistrivõistluste kahekordne medalivõitja trekisõidus. Kahtlemata kõva sõna, arvestades toonase suurriigi konkurentsi. Tölp on siiani Eesti rekordiomanik 4 km meeskondlikus jälitussõidus, kus rekordi püstitamisel 1990. aastal olid kaaslasteks Eduard Beljakov, Mark Revjagin ja Veikko Kiisk. Moskvas Krõlatskoje velotrekil sõideti välja aeg 4.24,550. Tänapäeva maailma kiirematega pole midagi võrrelda, aga toona tundus kõva tase ja oli ka! Meeskondliku jälituse tänane maailmarekord kuulub taanlastele ja on nii kõva kui 3.44,672. Tölp jääb täitsa mõttesse..., et mis raudadega need mehed küll sõitma peavad? Ja nende raudadega tuleb ju veel kohapealt minema saada. Palun, kas menüü saaks üle vaadata? Aastatel 1991 - 1996 elas ja võistles Tölp Saksamaal. On amatöörina finišispurdis edestanud isegi Erik Zabelit. Meenuvad treki 6-päevasõidud, mis sellisel kujul oleks tänasel päeval mõeldamatud. Mida kõike 25-30 aastat tagasi veel teha võis! Oh, olid ajad... Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on Eesti üks mitmekülgsemaid rattureid, kes on võistelnud maanteel, maastikusõidus, trekil, talikrossis, downhillis, enduros, e-bike'i MK-sarjas ja mida kõike veel. Teadlikumad rattaspordihuvilised arvasid kindlasti ära - jah, külas on Maaris Meier. Tund jutuajamist möödub linnulennul. Vihjena mõned teemad, millel sai pikemalt peatutud: * 2004. aasta Ateena olümpia ja ootamatu suurele spordipeole pääs * 2009. aasta maastikurattamaratoni EM-il heitlus medali eest. Lätlased kasutasid keelatud taktikat ja meie samal ajal ei julenud... * 2013. aastal Portugali minek. Kuidas Portugali ajajärk alguse sai ning milliseid huvitavaid ettepanekuid sealpoolt juba tehakse? * Meenutame Eesti meistritiitli võitmist, pärast mida oli Maaris pool tundi kiirabiautos tilgutite all. Mida kõike on võimalik teha tahtmise pealt! Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Eelmise saate Shimano rubriigi auhinnamängule laekus 17 õiget vastust. Aitäh kõigile, kes kaasa mängisid. Küsisime: "Kus linnas ja mis aastal avati Jaapani ainus ametlik jalgrattamuuseum?" Õige vastus on Sakai linn ning 1992. aasta. Loosiõnn naeratas Kaspar Kallionile. Palju õnne! Auhinnaks on kinkekott Shimano nänni ning sinna juurde kuuluva turvalise ja nägusa Lazer jalgrattakiivriga. Juulis meil Shimano rubriiki pole, küll aga jälle augustis, nii et auhinna võitmise võimalus terendab õige pea uuesti.

Jalgrattapalaviku podcasti järjekorras 42. saade jõuab kuulajateni Eesti maanteesõidu meistrivõistluste nädalal. Külaliseks kauaaegne Eesti juunioride maanteekoondise ja täiskasvanute maanteekoondise peatreener Toivo Suvi, kes tänasel päeval toimetab Raplamaa rattaklubi KoMo noortetreenerina. Rääkida on paljust. Nooremas eas on Toivo Suvi ise olnud Eesti koondise tasemel sõitja ning tulnud muuhulgas Ungari meistriks ja Iraagis Saddami karikavõitjaks. Sedavõrd eksootiliste tiitlitega mehi annab Eestis tikutulega otsida... Ungari teemal peatume saates ka pikemalt, kuna Suvi oli 1990. alguses kaks hooaega Szolnoki suhkrutehase amatöörmeeskonna üks kõvemaid jalgu. Mida kõike auhindadena kokku aeti ja Eestisse tassiti! Võistlusspordiga tegi Ääsmäe mees lõpparve 1994. aastal ja kui oleks keegi toona öelnud, et temast saab jalgrattatreener, naernuks ta selle välja. Aga just nii läks! Palgaliseks Eesti koondise treeneriks sai Suvi 2000. aastal ja toimetas sama ameti peal 15 aastat jutti. Sinna mahuvad 3 olümpiat, 18 MM-i ja kahekohaline arv Euroopa meistrivõistlusi veel peale. Saame teada, kui palju supertalente sel ajal Eesti juunioride koondisest läbi käis ja kes nad täpsemalt olid. Alates aprillikuust on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, kuna auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele: "Millisel alal, jalgrattaspordi kõrval, on Shimano tooted samuti väga kõrgelt hinnatud?" laekus 28 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Tõnn Lutsule. Palju õnne! Õigeks vastuseks on kalapüük ehk Shimano valmistab ka kalastustarbeid.

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on endine profijalgrattur, Itaalia tipptiimides Fassa Bortolo, Domina Vacanze ja De Nardi - Colpack sõitnud Andrus Aug. Jõgevalt pärit spordimees jõudis maailma tippudega konkureerima juba varajases nooruses. Aug murdis end maanteesõidu Liidu juunioride koondisesse ja pääses võistlema Rahutuurile, maailmameistrivõistlustele jne. Tegelikult paistis ta silma ka trekil. Õnneks või õnnetuseks lõi valus kukkumine Tallinna ovaalil trekisõidu plaanid upakile. Aga Liidu koondis andis vägeva karastuse ning kui palju elukogemust... Näiteks 1988. aasta detsembris oldi koondisega laagris Armeenias, kus toimus ränkade tagajärgedega maavärin. Mitu ööd magati õues, lageda taeva all, aga vähemalt jäädi ellu. Amatöörina võistles Aug Prantsusmaa, Horvaatia, Norra ja Soome klubide eest. Aastad läksid ja hakkas juba tunduma, et profiks saamise unistus kustub. Kuid siis saabus sisuliselt viimasel hetkel päästev õlekõrs Itaaliast, Amore&Vita - Beretta väikeklubist. Sealt hakkas kõik ülespoole liikuma ja nobeda sprindijalaga eestlane jõudis päris tipptiimidesse välja. Kindlasti on väga huvitav kuulata lugusid Mario Cipollini, Alessandro Petacchi, Vincenzo Nibali, Serhiy Honchari, Fabian Cancellara ja teistega, kes mingitel aastatel olid Augi klubikaaslased. Tõeline kuulsuste paraad. Räägime Giro d'Italiast, mida Aug sõitis kahel korral ja mõlemal juhul valusate mälestustega katkestama pidi. Ja eriline lugu on veel 2005. aasta Tour de France'iga, kus ta pidi olema Fassa Bortolo esisprinter. Pidi... aga ei olnud. Miks? Alates aprillikuust on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele "Mis aastal olid Shimanol olemas esimesed ketaspidurid?" laekus 33 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Hendrik Ilissonile. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õigeks vastuseks loeti aastad 1971 ja 1972, mil Shimano töötas lastejalgrataste tarbeks välja ketaspidurid ja need võeti lühikeseks perioodiks ka kasutusele.

Seekordset saadet võib igati sobilikult nimetada - Giro d'Italia eri. Podcastil "Jalgrattapalavik" on külas rahvusvahelise jalgratturite liidu (UCI) kauaaegne A-kategooria kohtunik Rein Kasela, kes aastatel 1990, 1992 ja 2000 tegutses Girol komissari rollis. Mida kõike on Kasela Itaalias oma silmaga näinud ja vahetult kogenud? Legendaarse hispaanlase Miguel Induraini esiletõus ja itaallaste ebajumala Marco Pantani kummalised trikid. Jalgpalli maailmameistrivõistluste võidutrofee ehk 6,175 kg kulda ning visiit Rooma paavsti juurde jne. Nendest ning paljudest teistest seikadest saab soovi korral pikemalt lugeda värskelt müügile tulnud raamatust "Rattaga Paatnalt Pariisi". Jah, räägime saates ka Tour de France'ist ja Siim Kallase kadestamisväärsest 1998. aasta VIP reisist. Meenutame eriskummalisi sündmusi 1987. aasta MM-il ning saame teada, mis võtetega nurjati 1985. aastal Moskvas Krõlatskoje velotrekil Francesco Moseri tunnisõidu maailmarekordi üritus. Olid ajad, olid kombed! Alates aprillist on meil igas saates vaheplokina Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus iga kord esitame ka uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline ja nägus Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate vähe keerukamale küsimusele (Mis aastal tegi Shimano läbilöögi Euroopas?) tuli viis õiget vastust ning loosiõnn naeratas Taavi Raunistele. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Õigeks vastuseks lugesime aasta 1973, mil Shimano tuli välja Dura-Ace komponentide sarjaga ning asus Belgia profitiimi Flandria-Carpenter-Shimano nimitoetajaks. Ja muidugi puudutame saates tänavust Giro d'Italiat, mis algas 8. mail ja vältab kuni 30. maini. Eesti mehi on stardis kaks - Tanel Kangert ja Rein Taaramäe. Kõige karmim saab olema velotuuri viimane nädal, mil sõidetakse tervelt neli mägist etappi. Head kuulamist!

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on heas mõttes rattahull. Noorsportlasena Eestis võisteldes, jõudis ta mõtteni, et siin on paremad võimalused tippsportlaseks sirguda kui enda kodumaal. Vähemalt jalgrattaspordis. Ta õppis ära eesti keele ning sai koha Audentese spordigümnaasiumi Otepää filiaali. Tänasel päeval sõidab ta Eesti profitiimis Ampler Development Team. Kogu eelnev mõistujutt käib 22-aastase soomlase Antti-Jussi Juntuneni kohta, kes on valitsev Soome meister grupisõidus. Pärit Helsingi lähistelt, üdini sportlikust perest, ja nagu soomlasele kohane tõmbas päris noorena kõigepealt jalga uisud ning hakkas jääl litrit taga ajama. Aga seal suurt edu ei paistnud ja kuna isa on jalgrattatreener tekkis hokimängu kõrvale veel teinegi sportlik harrastus. Edasisest räägib Antti-Jussi vestlusaates juba ise. Lisaks tema enda käekäigule ja ambitsioonidele uurime Soome jalgrattaspordi kohta laiemalt. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Vaheplokina oli saates Shimano rubriik ja sinna juurde kuuluv auhinnamäng, kus mõistagi esitasime ka uue küsimuse. Teie vastuseid ootame postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Kaasa mängida tasub, sest auhinnaks on kinkekott Shimano nänniga ning sinna juurde veel turvaline Lazer jalgrattakiiver. Eelmise saate küsimusele tuli 37 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Andre Roosile. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust.

Podcast "Jalgrattapalavik" keskendub sel korral võistlusspordile eestlaste vaatevinklist. Saate külaliseks on Eesti maanteekoondise peatreener, endine tippsõitja, Jaan Kirsipuu. Saate esimeses pooles käime ükshaaval läbi kõigi meie proffide ja ka parimate amatööride käesoleva hooaja tegemised. Räägime Tokyo olümpiamängudest, Tour of Estoniast ja sellest, kus võiks eestlased tänavusel aastal tõeliselt sähvatada. Vaheplokina on saates taaskord Shimano auhinnamäng, kus esitasime uue küsimuse ja ootame vastuseid postkasti: jalgrattapalavik@delfi.ee. Eelmise saate küsimusele tuli 24 õiget vastust ning loosiõnn naeratas Andres Kalvikule. Palju õnne! Võitjaga võetakse ühendust. Saate teises pooles arutleme Jaan Kirsipuuga jalgrattaspordi üldisematel teemadel. Fabio Jakobseni tagasitulek, naiste jalgrattasporti suunatakse aina suuremaid summasid, Mark Cavendish on võitjate leeris tagasi. Jõuame ka juttudeni, kus Kirsipuu meenutab finiširaginat, kus ta noore mehena pidi maid jagama Mathieu van der Poeli isaga ja kas tõesti võis Lance Armstrong kasutada Tour de France'i võitude ajal lisaks dopingule ka mehaanilist abi ehk rattaraami peidetud elektrimootorit. Ja muidugi ka see lugu, miks Kirsipuu ületaks tänasel päeval Tour de France'i mägesid möödaminnes. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcast "Jalgrattapalavik" teeb aprillis avalöögi Shimano auhinnamänguga ning vestleb aktuaalsetel teemadel Rein Taaramäega. Eesti viimase kümnendi üks edukamaid profijalgrattureid viibib hetkel mäestikulaagris Hispaanias Sierra Nevadas, kus näpistas tunnikese, et saatejuhi ja kuulajate uudishimu rahuldada. Mõistagi räägime kõigest, mis seotud Taaramäe endaga: * Uus klubi ja roll meeskonnas; * Kommentaarid käesoleva aasta startide kohta; * Mitu suurtuuri tänavu terendab ning mis hoiab silma säramas; * Mida ta tegi pärast Kataloonia velotuuri Hollandis; * Ootamatu avaldus Tokyo olümpiat silmas pidades. Pärast Shimano rattajuttude ja auhinnamängu vahepala vestleme Taaramäega rattamaailma üldistel teemadel. Kas UCI ehk rahvusvaheline jalgratturite liit on läinud keeldude ja käskudega üle võlli? Juttu tuleb laskumise asenditest, joogipudelitest ja sõidu ajal taskust maha kukkunud geelipakenditest. Võib olla peaks UCI tegelema asjadega, mis on märksa olulisemad ja suurema kaaluga. Kas Chris Froome on jäädavalt kõrgest mängust väljas?; Kas Ineos Grenadiers meeskond suudab tänavu suurtuure valitseda?; Mida arvata 5-aastastest lepingutest? jne. Jututeemasid jagub. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" tegijad tervitavad kõiki kevade saabumise puhul. Küll varsti tuleb sooja ka. Saates igatahes läheb mingil hetkel väga kuumaks kui tõestisündinud lugusid kaevab mälusopist välja Barcelona olümpiamängude 9. koha mees Raido Kodanipork. Hüüdnime "Kodar" kandev endine tippsõitja pääses koos Jaan Kirsipuuga 1990. aastal Prantsusmaale amatööriks. Nad olid esimesed, kes sellise võimaluse said ja tõsiste töömeeste kombel hakkasid teistele vagu sisse ajama. Prantsusmaale minek sai eesti ratturite seas õige pea trendiks. Käesoleva saate kangelane end Kesk-Prantsusmaal Auxerre's elades kõige kodusemalt siiski ei tundnud, kuna mägesid nappis. Aga mägede vallutamine oli rattasadulas Kodaniporgi tugevaim külg. 1994. aastal leidis ta lõpuks tee Hispaania amatöörklubisse ja see oli hoopis teine tera. Vastaseid andis otsida. 1995. aastal võitis ta amatööride Vuelta Espana, olles mägedes kõvem kui Roberto Heras, Joseba Beloki, Manuel Beltran jt. Ent arusaamatul kombel profilepingut lauale ei potsatanud. Mõned hooajad hiljem sai ta teada põhjuse... Väga huvitav on ka lugu, kuidas Raido Kodanipork rattaspordi juurde üldse jõudis. Kuna tema isa Jaan oli nooruses samuti kõva rattamees, 1968. aasta Eesti meister grupisõidus, tundus poja valik igati mõistetav. Kuid siinkohal on üllatusmomendiks, et rattasport oli Raido jaoks alles valik number kolm. Grupisõidu Eesti meistrikullani jõudis temagi, aastal 1995. Seda sõitu on jäänud saatma mitmed vahvad lood. Head kuulamist!

Kalendrikevad läheneb ja Jalgrattapalaviku podcast hoiab häid kuulajaid meeleldi rattasõidu lainel. Podcasti seekordseks külaliseks on sel Jüri Savitski. Mees, kes on Eesti jalgrattaspordiga tihedalt seotud olnud erinevaid radu pidi - sportlasena, erinevate klubide ja profitiimide juhina, võistluste korraldajana ning teatud perioodidel ka taustal suunamudijana. Tõenäoliselt vähesed teavad, et andekas trekisõitja elas aastatel 1982 - 1984 Moskvas, kuuludes armee keskspordiklubi (CSKA) ridadesse. Oli armee koondise ja ka liidu koondise liige. 1983. aastal sai trekisprindis liidu rahvaste spartakiaadil, mis olid ühtlasi liidu meistrivõistlused 6. koha ning püstitas möödaminnes 200 m/l sõidus Eesti rekordi. Suurmeistrinormi täitmisega juhtus sootuks eriskummaline lugu. Moskva perioodi ajal oli nooruke Savitski treeningpartneriks trekisprindi olümpiapronksile ja mitmekordsele maailmameistrile Sergei Kopõlovile. Ta nägi väga lähedalt, kuidas maailma tippe suurvõitudeks ette valmistatakse. Savitski sõnul olid koormused ebainimlikud ja niigi tapvad treeningpäevad lõppesid... Täiesti ootamatult tuli sellele kõigele lõpp, kõigest 20-aastasena riputas tallinlane ratta varna. Mis juhtus? Aga midagi jäi sisse kripeldama ning 1990. aastate keskel oli Savitski rattasadulas tagasi. Tõsi, pühendunud amatöörsportlasena, kuid siht oli suur - olümpiale pääs. 1997. aasta Euroopa meistrivõistlustel sattus ta trekiovaalil rivaalitsema toonaste maailma ässade, sakslaste Jens Fiedleri ja Eyk Pokorny'ga. Kiiruste vahe oli kolossaalne. Sealt edasi tuli erinevate klubide ning tiimide loomine. Esmalt maastikurattatiim Kayaba-Yema ja seejärel Eesti esimene maanteesõidu profimeeskond Kalev Chocolate Team, mis toimis aastatel 2004 - 2010. Räägime, kuidas tiim sündis, kui keeruline oli seda elus hoida ja kuidas itaallased üritasid mingil hetkel meeskonda kaaperdada. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Jalgrattapalaviku podcasti jutud on jõudnud saateni number 34. Seekordseks külaliseks Erki Pütsep, kes aastatel 2003 - 2008 sõitis elukutselisena Prantsusmaa tippklubides Ag2r Prevoyance ja Bouygues Telecom. Pütsepa näol on tegemist talendiga, kes pääses suurtele lavadele üle kivide ja kändude. Kuremaalt pärit rattamees avaldab saates saladuse, mida sporditegemise ajal ta rääkida ei tohtinud. Vaikimine oli küll ohtlik, aga teisest küljest võinuks rääkimine kaasa tuua sportimise keelu. Ei, tegemist ei ole dopinguga, ehkki ka dopinguga seonduvad teemad on Pütsepa elu sportlasena ärevaks teinud. Ta pajatab kogemusest amatöörklubis, mis oli kõike muud kui meeldiv. Miks jõudis Pütsep ikkagi nii hilja profiks, kui juba juunioride klassis oli ta MM-i seitsmes mees? Paugutas igast asendist, isegi 3000 meetri kõrgusel üle merepinna. Vähesed mäletavad, et Sydney olümpial finišeeris ta samas grupis Jaan Kirsipuuga, kus jagati teise kümne kohti. Toonane amatöör pani ässadega võidu 240 kilomeetrit ja jäi ellu. Kui tervis oli korras, võis Pütsep teha imelisi liigutusi. Vestluse käigus meenutame pikemalt 2006. aasta MM-i ja 2007. aasta Hispaania velotuuri, millest võinuks kujuneda väga meeldejäävad episoodid tema sportlasteel. Karjääri kolm viimast hooaega sõitis Pütsep Läti kontinentaalses profitiimis Alpha Baltic. Sinna aega jääb ka üks väga omapärane võistlus, mis tekitas isegi piinlikuse tunde. Millest täpsemalt jutt saate teada juba saadet kuulates. Jutuajamist veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcast "Jalgrattapalavik" on taaskord kõiki kuulajaid rõõmustamas, pakkudes veebruari esimeses saates huvitavaid ja seni laiema avalikkuse eest peidus olnud lugusid 1996. aasta olümpiamehe Lauri Resikuga, keda rattaringkonnas teatakse hüüdnime all Resa. Kuidas Tallinna poiss jalgrattatreeningutele jõudis, kuidas end juuniorina nõukogude liidu trekikoondisesse murdis ning hilisemalt maanteesõitjaks ümber kehastus. Sedamööda kulgeb jutuajamise üldine rada. Sinna vahele mahub aga rohkelt väga huvitavaid episoode ja detaile. Näiteks kõnekad kokkupuuted suurtuuride võitjate Lance Armstrongi ja Jevgeni Berziniga. Mis juhtus võistlusreisil liidu koondisega, milline oli 1990. aastate alguses amatöörsportlase elu Prantsusmaal, kui kaugel ja ühtviisi lähedal oli ahvatlev profileping jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on 2017. aasta Eesti parim meesjalgrattur Aksel Nõmmela. Tänaseks päevaks viis hooaega profitasemel sõitnud tallinlane on teelahkmel, kuna käesolevaks aastaks tal tööandjat pole ning madalamal tasemel ta jätkata ei soovi. CFC spordiklubist ehk Jaan Kirsipuu jalgrattakoolist profitasemele jõudnud Nõmmela on kõigest 26-aastane, aga seisab juba mitmendat korda silmitsi karjääri lõpetamisega. Kolm hooaega tagasi oli ta tööandja otsinguil samuti väga keerulises seisus kui Leopard Pro Cycling meeskond kaotas sponsori ning eelnevad kokkulepped klubi mänedžeriga ühtäkki ei pidanud. Toona lahendus ikkagi saabus, aga sel korral on olukord keerulisem, sest ka endal on nõudmised kasvanud ja töökohata häid sõitjaid on teisigi. "Väiksemas tiimis sõitmine mind nii väga enam ei kõneta. Mul on eesmärgiks olnud suuremates tiimides sõitmine ja kui ei õnnestu, siis parem teen juba midagi muud," räägib Nõmmela olukorda ilustamata. Viimased kaks hooaega möödusid Nõmmelal Belgia prokontinentaal tasemega meeskonnas Wallonie Bruxelles. Esimesel aastal aitas ta rohkem tiimikaaslasi, mullusel koroonapausiga hooajal läks treeningutega hoogu ja küpsetas end ära ning aasta teises pooles särtsu polnud. Nii jäigi uus leping helesiniseks unistuseks. Räägime tiitlivõistluste õnnestumistest, 2015. aasta kahetiste tunnetega Tour de l'Avenirist ja korduvatest kemplustest 2019. aasta grupisõidu maailmameistri Mads Pederseniga. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Eesti läbi aegade parim meesmaastikujalgrattur Martin Loo võttis pärast eelmise hooaja lõppu vastu otsuse, et tippspordiga on kõik. Jäädavalt. Võimalusi kõige kõrgemaid sihte püüda jäi kasinaks ja niisama tiksumist ta lihtsalt ei soovi. Nii saigi 32-aastaselt ühele eluetapile joon alla tõmmatud. Podcastis teeme tagasivaate Martini jalgratturi teele, kuhu ta jõudis väga hilja, alles 16-aastaselt. Oma esimesel võistlushooajal kuulus ta juunioride vanuseklassi! Pooleldi naljatades võib öelda, et osad hakkavad siis juba sportimist lõpetama. Kuidas kõik alguse sai ning miks langes valik just jalgrattaspordile ja maastikusõidule, lahkame päris põhjalikult. Muide, esimesed tiitlivõistlused tegi Martin ikkagi maanteesõidus. Kümnel aastal järjest maastikusõidu olümpiakrossis Eesti meistriks tulnud tallinlane hakkas rahvusvahelisel areenil silma paistma 2012. aastal kui jõudis tiitlivõistlustel esimest korda 20 parema hulka ja MK-sarjas stabiilselt 30ne hulka. See oli võrreldes algusaastatega hüppeline samm edasi. See, milliseks kujunesid esimesed kogemused MK-etappidel oli raske isegi unenägudes ette kujutada. Ja siis 2016. aasta Rio de Janeiro olümpia... mis jäi Martini jaoks olemata. Elu vormis, hooaja jooksul MK-etappidel korduvalt esikümne piiril, aga riik olümpiale kohta ei saanud. Täielik nöök! Lahkame tervet protsessi ning spekuleerime, mis tulemus võinuks olümpial jõukohane olla. Martini sõnul jääb samasse 2016. aastasse tema kõige parem tiitlivõistluste sõit. Räägime ka lepingutest välisklubidega ja ühest huvitavast kokkusattumisest, mis on värskelt aset leidnud Martini perekonnas. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Podcasti "Jalgrattapalavik" debüütaasta viimase saate külaliseks on mees, kes hooajal 2019 tõusis igasuguse loogika vastaselt maanteesõidu Euroopa meistrivõistlustel poodiumile, võites U23 vanuseklassi grupisõidus pronksmedali. Selleks meheks oli teadagi Rait Ärm. Tänaseks päevaks on 20-aastane rattamees sõlminud oma esimese välislepingu ja hakkab tuleval aastal esindama Gropama-FDJ Continental tiimi värve. Tegemist on noortest talentidest koosneva Prantsusmaa meeskonnaga, mille liikmetelt loodetakse suuri tegusid mitte kohe, vaid pigem lähiaastatel. Ärmil õnnestus tiimiga lepinguni jõuda hollandlasest agendi vahendusel. Esimene kokkusaamine meeskonnaga on seljataga ja seal leidis aset naljakas seik. Tervisekontrolli ajal mõõdeti Ärmil esimest korda spetsiaalsete tangidega rasvaprotsenti... mis reaktsioonid tulid ja kuidas Rait ise sellesse suhtub, saate kuulata juba podcastist. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist ja mõnusat aastavahetust!

Podcasti "Jalgrattapalavik" 2020. aasta eelviimase saate külaliseks on hiljuti Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis doktorikraadi omandanud Indrek Rannama. Spordihingega saarlane, kes teab rattasporti läbi ja lõhki, olnud ühel või teisel moel ala juures juba enam kui kolm kümnendit. Loomulikult teeme juttu sporditeadusest, aga mitte ainult. Näiteks meenutame 2003. aasta ülemaailmseid Saarte mänge, kus Rannama konkurendiks oli toona 18-aastane Mark Cavendish. Muljetame Indreku rattaspordi juurde jõudmisest ja kaootilisest treenimisest noorteklassis, kus treener ütles, et tuleb kolmapäeval, aga jättis lisamata, mis nädalal, kuul või aastal... Kas teadsite, et tippmeeskondadele ja suurte rattariikide koondistele valmistatakse eraldistardi kombinesoone materjalidest, mis suudavad vastutuules tekitada ratturit abistavaid õhuvoole. Nõnda võib juurde saada kuni 40 vatti! Puhtalt treeninguga neid vatte juurde leida on ülikeeruline kui mitte võimatu. Tipptehnoloogiat kasutades keeratakse vastutuul piltlikult öeldes enda kasuks. Rannama räägib, kuidas sedalaadi progressiks tuuletunnelites katsetusi läbi viiakse. Huvitav on selle kohta vähe öeldud. Rannama ütleb saates välja mitmeid põhitõdesid, mida võiks teada igaüks, kes sportlikel eesmärkidel ratta selga istub. Näiteks: * kui suur peab olema jalgratturi maksimaalse hapniku tarbimise (VO2 max) näitaja, et see ei muutuks piiravaks; * kui suur võiks olla harrastaja aastane kilometraaž, et end kodustel rattavõistlustel hästi tunda; * kui palju peaks kilomeetreid läbima profisportlane, kes tahab kõrges konkurentsis arvestatav tegija olla; * soovitused neile, kes powermeetriga treenivad jne. Vestlust veab Ivar Jurtšenko.

Kuigi ilmad on sellised, et jalgrattaga väga enam välja ei kipu, siis jutte jalgrattasõidust räägime jätkuvalt. Podcasti "Jalgrattapalavik" novembrikuu viimases saates pajatavad lugusid Tartu Ülikooli Akadeemilise spordiklubi treener Caspar Austa ning tema tuntuim õpilane, Euroopa noorte olümpiafestivali kahekordne kullavõitja Madis Mihkels. Oleme juttudega nii tänases päevas kui ka paarikümne aasta tagustes aegades. Meenutame näiteks, kuidas Caspar Austa paugutas 2000. aastal juunioride Rahutuuril, kus teenis grupifinišites koguni kolm etapivõitu ja rahvusvahelised portaalid hakkasid teda võrdlema toona profileeris eredalt silma paistnud Jaan Kirsipuuga. Aga... elvalasel täiskasvanute hulgas tähelendu ei tulnud. Miks? Caspar Austa ja Madis Mihkelsi koostöö kestab juba üheksa aastat. Väikese poisina sattus Madis kohe Caspari käe alla ja tänaseks on selge, et sportlikus plaanis on tegemist teemantiga. Sealt võib tulla mida iganes, nagu kunagi öeldi ka Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti kohta. Huvitav on kuulata Madise enda mõtteid nii olevikust kui tulevikust. Millised eesmärgid on sihikul ja milliste sammudega on plaan maailma tippu jõuda? Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Podcasti "Jalgrattapalavik" novembrikuu teise saate külaline on kõrgelt tunnustatud spordiürituste ja -võistluste korraldaja, mittetulundusühingu Klubi Tartu Maraton juhatuse esimees Indrek Kelk. Nii nagu tavaks vestleme saate külalisega paljudel huvitavatel teemadel. Indreku puhul on eriliseks magnetiks tippvõistluste Eestisse toomine. Tema käest saab otse küsida, kas meil leiduks raha ja ambitsiooni Tour de France'i stardipaigaks kandideerimiseks. Kasvõi selles valguses, et autoralli MM-sarja etapp riigi rahalise toega Eestisse toodi. "Esiteks on rahanumbrid hoopis teised. Riigitoetusest suurusjärgus 2,5 miljonit jääb kindlasti väheks. Kui tuua võrdluseks, milliste rahanumbritega mujal maailmas korraldatakse võistlusi nagu on Tour of Estonia, siis kui meie eelarve on viimastel aastatel olnud 100 000 euro juures, on sama tasemega kolmepäevasel velotuuril Tour des Fjords (Norras) eelarve 1,7 miljonit. Siis saabki tuua võistlusele peale kuus-seitse World Touri tiimi ning maksta 400 000 eurot, et pääseda ülekannetega Eurosporti," kirjeldab Kelk mastaapide vahet. Aga ikkagi, kas põhimõtteliselt oleks võimalik? "Ma ütlen, et maanteesõidu maailmameistrivõistlusi korraldada oleks palju realistlikum ja võib-olla ka palju ägedam. Suurte velotuuride esimesed etapid on ka kihvtid, aga seal jääb raskuskese meist ikkagi mitme tuhande kilomeetri kaugusele. Ma nüüd päris täpselt ei tea, kui palju maksis näiteks Giro d'Italia esimeste etappide korraldamine Iisraelis, aga see oli ikka 20-30 miljonit. Maailmameistrivõistluste korraldamisega peaks tänasel päeval hakkama saama alla 15 miljoni euro suuruse eelarvega." Lisaks räägime Tartu rattarallist ja selle ümber toimunud meedialahingutest, Crocodille Trophy seiklustest Austraalias, sportlikest saavutustest triatleedina ja sellest miks käis Indrek pikki aastaid võrkpallitreeningutel, kuigi mäng ise väga hästi välja ei tulnud. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Rattaspordist pajatava podcasti "Jalgrattapalavik" seekordseks külaliseks on Grete ja Edgari Treier. Abielupaar, kes elas ja hingas rattaspordi nimel aastatel 2005 - 2012 kui Grete tegi tippsporti ning Edgari toetas kõiges, milleks vähegi vajadus oli. Räägime paljudest asjadest, mis nende sportlikule teekonnale ette jäi. Nii muredest kui rõõmudest. Rohkem ikka rõõmudest. Millest kõik algas, kuidas tuli pööre profispordi radadele, tiitlivõistlustel kaotsi läinud medalist, Mario Cipolliniga treeningutel käimisest jne. Eriliselt pöörame tähelepanu Itaalia velotuurile, mis on naiste maanteesõidus kõige hinnatum suurtuur - hellitava nimega Giro Donne või Giro Rosa. Kestab reeglina kümmekond päeva ning tuuril tuleb ületada sarnaseid tõuse, nagu meestel. Isegi "koletis" Stelvio (2775 m üle merepinna) on jäänud Treieri aastatel võistlejate teekonnale ette. 2007. aasta Giro Rosal oli eestlanna kokkuvõttes kaheksas ning viimasel etapil teine. Etapi võitis venelanna Svetlana Bubnenkova, kes kuu aega varem oli Prantsusmaal Tour Feminin en Limousin`il andnud positiivse dopinguproovi. Arusaamatul kombel sai ta Itaalia velotuuril võistelda, ent hilisemalt rahvusvaheline jalgratturite liit (UCI) Bubnenkova tulemused justkui tühistas. Ent täit veendumust ei ole seniajani, kas Treier on siis Itaalia velotuuri etapivõitja või ei ole. Ka internetist võib leida vastuolulist informatsiooni. Eesti jalgratturite liit peaks selle ametlikult selgeks tegema ning laskma UCI-l must-valgel vastava kinnituse saata. Rein Taaramäe on Giro d`Italial etapi võitnud, aga võimalik et ta pole ainus, kes Itaalia suurtuuril eestlastest võidutsenud. Vestlust veab Ivar Jurtšenko. Head kuulamist!

Ütlemata ebaharilikul ajal, 20. oktoobril, stardib suurtuur Vuelta. Eestlasi on joonel kaks, mõlemad debütandi rollis - Mihkel Räim (Israel Start-Up Nation) ja Martin Laas (Bora-Hansgrohe). Kui Mihkel Räim teadis juba varasemalt aimata, et Vuelta võib plaanidesse mahtuda, siis Martin Laas sai suurtuurile minekust teada nädalapäevad enne tuuri algust. Naljatades võib öelda, et suurtuurile otse seenemetsast. Laas oli kodus ja valmistus Belgia ühepäevasõitudeks kui äkki sadas selga välk selgest taevast. Eestlane võeti sprinterite rongi, mis peab finišite eel suurepärasele positsioonile viima tiimi liidri Pascal Ackermanni. Kui Laas peab pigem aitama, siis Räim võib saada võimaluse enda peale sõita, vähemalt osadel etappidel. Plaan on peas paigas, eks lähinädalad näitavad, kuidas see plaan õnnestub ka ellu viia. Kas jalgu on või ei ole? Räägime saates ka mõlema mehe lepingutest, sest nii Laasil kui Räimel on praeguse seisuga töökoht olemas hooaja lõpuni. Mis saab edasi ja kui palju võib tulevikku mõjutada Vueltal toimuv? Vestlust veab Ivar Jurtšenko.