Eestlased on Euroopa usinamad alkoholi tarvitajad. Samas meie senine poliitika teeb nägu nagu oleks enamik meie riigi kodanikke täiskarsklased. Missugused on uued suunad aastateks 2025-2035?

Petlik on kujutlus, et alkoholiprobleemiga rahvas on ainult värisevate kätega tsüklistid, ihaldamas hommikust lonksu. Ei, nad on tavalised inimesed, igal pool meie ümber, sageli hoopis kodus diivanil.

Heidit Kaio on lugenud sisse neli artiklit, mis räägivad inimestest, kel on probleem liigse alkoholi tarvitamisega.

Esimene räägib anonüümse abi võimalikkusest.

Teine lugu on regulaarsete tarvitajate kogemustest ja sellest, kuidas nad püüavad endale piire seada. Näiteks sellega, et on „oma mark“ ja „oma kogus“. Kõigi jutust käib ühel või teisel moel läbi une teema.

Kolmas artikkel vaatleb praegust alkoholipoliitikat tavainimese vaatenurgast ehk alkoholi liigne tarvitamine on eelkõige käitumise ja moraali küsimus ning mitte nii väga tervise teema. Kainus on siiani karistusvahend.

Neljas neist lugudest aga räägib inimestest, kes on vahetanud alkoholi kanepi vastu, sest kanep on odavam, ei teki taarat ja mõju on hommikuks lahtunud. See aga tähendab, et alkoholi aktsiisitõusu tõttu ei lähe raha mitte ainult Lätti, vaid ka mustale turule.

Alkohol võib olla hea plaan tööpinge leevendamiseks. Paraku sageli selgub, et probleem on hoopis mujal.

Heidit räägib, et korraldas Facebookis küsitluse ja otsis inimesi, kel on alkoholiga lähedane suhe. Vastajate seas oli palju inimesi, kes töötavad ajakirjanduses.

Heiditi vestluskaaslane on Õhtulehe uudiste toimetuse juhataja Dannar Leitmaa. Nad arutavad, kas on elukutseid, mille osa on alkoholi tarbimine.

Dannar on ise maadelnud alkoholi liigse tarvitamisega, töötanud nüüdseks seitse aastat juhtival kohal. „Ega meil ajakirjanikena pole endal teadmist, kuidas saada hakkama ängi, stressi või posttraumaatilise stressiga. Oled tihtilugu konfliktis. Töö osa on läbipõlemine ja märkimisväärne stress.“

Samas, selliseid ameteid on veelgi.