Mind on juba päris kaua köitnud mõte saada rohkem teada sellest, kuidas ajakirjanikud mõtlevad ja mida nemad tunnevad, kui tuleb kirjutada või rääkida väga tundlikel teemadel. Suurem osa ajakirjanikke, kellega elutee mind 25 aasta jooksul on kokku viinud, on toredad ja head inimesed. Nad ei ole kindlasti väärt valdavat enamust süüdistustest hoolimatust paljastamiskihust, mida me aeg-ajalt ühiskonnas lendu lastuna tabame. Nad on päris tavalised inimesed, kaastundlikud ja tundlikud, nagu me kõik teised.

Aga nende töö näeb ette teha asju, mille tegemise pärast on need, kellest kirjutatakse, väga tihti riivatud. Nad kirjutavad ja räägivad meile ühiskonna julmusest, küünilistest kiusunäidetest, avalikus elus siirana ja avalana säravate inimeste elu teistest tahkudest.

Kuidas nad sellega toime tulevad? Kuidas nad valivad, millest kirjutada ja mida kirjutamata jätta? Kui raske on ikkagi suhelda avalikkuse teavitamise nimel kellegagi, kes on just kaotanud lähedase? Või kellegagi, kellele lähedane on väga haiget teinud? Kas neile seda ka koolis on õpetatud?

Kuidas nad iseennast kaitsevad, et need lood ei tuleks kogu ülejäänud eluks kaasa? Kuidas nad hoiavad ja hoiatavad ohvreid, et igasugune lugu toob paratamatult kaasa suurema huvi kasvõi omas kogukonnas? Kas juhtub ka seda, et kindlalt korralikult klikke tootev lugu jääbki ilmumata, et kaitsta osapooli, või näiteks nende lapsi?

Meie kõnelesime sellest kõigest LSV kontekstis. Aga vestlust üle kuulates pean ütlema, et mõistan ajakirjanikutöö keerulisi moraalseid valikuid palju paremini. Just neid tõsiseid valikuid, mis laveerivad vajaliku teavitustöö ja iga inimese õiguste vahel. Usun, et iga kuulaja saab väärt ja ausa sissevaate nende ellu, keda veidi pelgavad või kelle peale hoopiski põhjendamatult loodavad.

Nõusolekuseaduse arutelu juures tõuseb ikka kuskilt keegi ja küsib – misasja, oma naiselt pean ka küsima?

Mõnes mõttes on selles küsimuses koos kogu ajalooline ja rahvapärimuslik kogemus seksi ümber - et ei on tegelikult jah, et vaikimine on nõusolek.

Väga valdav enamus inimesi ei vaja seda seadust, sest selle põhimõte, entusiastlik nõusolek, on normaalsele inimesele nagunii vajalik vahekorda astumiseks. Aga kahjuks on meil ka teistsuguseid inimesi.

Toomas Liiva räägib, miks ta oma pika prokurörikarjääri vältel võitles ka juhtudel, kui kaotus tundus kindel.

Marit Kõre räägib, mis ohvri ajus rünnaku korral juhtub.

Egert Belitšev märgib, et varguse korral me ei küsi, kas ohver andis märku, et ta ei soovi olla varguse ohver.

Saate autorid on Kersti Kaljulaid ja Mattias Tammet.

Ideid, millest võiksime järgmises saates rääkida või kuidas me võiks oma saadet teistmoodi teha? Saada kiri press@kerstikaljulaid.ee. Loeme kõik soovitused läbi.

Saade valmib tänu President Kaljulaidi Fondi toetajatele. https://kerstikaljulaid.ee/toeta/