Räpina Jack on hõllanduslik ka mürtsudes-mörisedes, nagu palas „Rokib, ei roki“; räusu taga terendavad nooruslik trots kesiste olude suhtes ja vankumatu kihk saada kellekski, kelle testiikulite massiivsuses pole võimalik kahelda. (Nostalgiahõngu lehvib tegelikult juba kujundusest, mis mõjuks vähem ootamatuna hoopis mõnel 1990. aastate alguse sleaze-rock-üllitisel.)